Kõrge pinge – Brigaad 2-4 https://brigaad2-4.ee Seal, kus sekund loeb Sun, 20 Sep 2026 08:28:33 +0000 et hourly 1 https://brigaad2-4.ee/wp-content/uploads/2026/09/cropped-image_1785753493143-32x32.jpeg Kõrge pinge – Brigaad 2-4 https://brigaad2-4.ee 32 32 KOKKUPÕRGE TRAKTORIGA https://brigaad2-4.ee/kokkuporge-traktoriga/?utm_source=rss&utm_medium=rss&utm_campaign=kokkuporge-traktoriga https://brigaad2-4.ee/kokkuporge-traktoriga/#respond Sun, 20 Sep 2026 08:28:32 +0000 https://brigaad2-4.ee/?p=185 📟 Brigaad 2-4 Väljakutse.

–RASMUS–

Võtan raadiosaatja.

20:32

“Brigaad 2-4, kuuldel.”

Häirekeskus:

“Liiklusõnnetus Tallinn-Tartu 58. kilomeetril.
Traktor sõitis peateel liikunud sõidukile ette.
Sõidukis viibiv naisterahvas ei reageeri pealtnägija kõnetamisele. Sõidukist lekib kütust, päästjad on teel”

Võtan raadiosaatja.

20:33

“Brigaad 2-4 sai aru. Liiklusõnnetus Tallinn–Tartu maantee 58. kilomeetril, teadvuseta naine sõiduautos. Alustame väljasõitu.”

Panen raadiosaatja käest.

“Kõik peale.”

Istun kabiini, kinnitan turvavöö ja lülitan alarmsõidu sisse.

“Võta ühendust päästekeskusega ja küsi, kas tee on juba suletud ning kas sündmuskohale pääseb ohutult ligi.”

Mõttes käin tegevusplaani läbi.

“Kui jõuame kohale, hindan kõigepealt ohutust. Kui kütuseleke või muu oht ei luba kohe ligi minna, ootame päästjate loodud ohutut tööala. Kui ligipääs on olemas, lähen kohe kannatanu juurde, kontrollin teadvust, hingamist ja pulssi ning vajadusel alustan elupäästva raviga. Kui ta on autos kinni, toimub kogu käsitlus koostöös päästjatega.”

Jälgin teed ja liigun sündmuskoha poole alarmsõidul.

Häirekeskus:
(20:42)

“Brigaad 2-4”

“Sündmuskohal politsei. Liiklus reguleeritud. Lähenemine päästele ja kiirabile vaba.”

Võtan raadiosaatja.

20:42

“Brigaad 2-4 sai aru.”

Vähendan kiirust, kui sündmuskoht paistma hakkab.

Näen politsei reguleeritud liiklust ja jätan kiirabiauto seisma nii, et see kaitseb tööala, kuid ei takista pääste tehnikat.

Panen selga helkurvesti.

Võtan monitor-defibrillaatori, traumakoti, hapnikukoti ja imemisvahendi.

Astun auto juurest välja ning vaatan korraks üle kogu sündmuskoha.

Otsin kiiresti vastused kõige olulisematele küsimustele:

kas sõiduk on stabiilne;

kas kütuseleke jätkub;

kas päästjad on juba auto juures;

kas kannatanuni pääseb kohe ligi.

Pöördun lähima päästja poole.

“Rasmus, kiirabi. Kas auto on stabiliseeritud ja kas ma saan kohe ligi?”

Hoian pilgu sõidukil ning olen valmis kohe, kui päästja kinnitab, et lähenemine on ohutu.

Päästja vaatab mind kiirelt.
Ja lisab sama kiirelt.

“Kütuseleke on. Me tegeleme peatamisega. Hetkel ei ole ohutu. Oota märguannet.”

Ja lisab hetke pärast:

“Stabiliseerimine käib. Anname sulle kohe märku, kui ligipääs on turvaline.”

Noogutan.

“Sain aru. Ootan teie märguannet.”

Jään ohutusse tsooni ega lähene sõidukile enne, kui päästjad selleks loa annavad.

Panen monitori ja traumakoti nii, et need on kohe haaratavad.

Vahepeal vaatan päästjate tegevust ja püüan läbi akende hinnata, kas on näha liikumist, rindkere hingamisliigutusi või muid elumärke, ilma ohuala ületamata.

Pöördun politseiniku poole.

“Kas keegi nägi kokkupõrget pealt? Kui kaua on naine autos olnud ja kas keegi jõudis temaga pärast avariid rääkida?”

Seejärel olen taas valmis kohe liikuma, kui päästja märku annab. Pilk püsib sõidukil, käed on varustuse juures.

Politseinik pöördub minu poole.
Tervitab noogutusega.

“Pealtnägijaid ei ole. Keegi ei näinud kokkupõrget pealt. Traktorijuht ütleb, et auto ei andnud talle teed, aga tema tuli kõrvalteelt. Naine on autos olnud vähemalt mõned minutid enne meie saabumist. Ta ei ole reageerinud, me ei ole temaga kontakti saanud.”
“Esimene helistaja oli traktorijuht. Sõiduki dokumentide järgi on roolis olnud naise nimi Carmen. Traktorijuht väidab, et Carmen sõitis talle ette, kuigi tema ise tuli kõrvalteelt. Meil ei ole kinnitust, mis täpselt juhtus.”

Noogutan politseinikule.

“Aitäh. Sellega tegelete juba teie. Minu jaoks on praegu kõige tähtsam, et saaksin talle võimalikult kiiresti ligi.”

Heidan veel pilgu päästjate poole, et hinnata, kui kaugel stabiliseerimine on.

Kontrollin kiiresti, et kõik vajalik oleks valmis:

monitor-defibrillaator töötab;

hapnik on avatud ja valmis;

imemisseade on töökorras;

trauma- ja hingamisteede vahendid on käepärast.

Seisan ohutsoonis ja hoian pilgu sõidukil.

“Ootan teie märguannet.”

Olen valmis kohe liikuma, kui päästjad kinnitavad, et ligipääs on ohutu. Esimesed tegevused auto juures on teadvuse hindamine, hingamisteede kontroll, hingamise ja tsentraalse pulsi hindamine ning vajadusel elupäästvate võtetega alustamine. Samal ajal püüan säilitada lülisamba võimalikult neutraalse asendi kuni traumamehhanism on selge.

Päästja tõuseb auto juurest, pühib käed absorbendist puhtaks ja annab mulle lühikese, operatiivse info:

“Kütuseleke peatatud. Auto stabiliseeritud. Ligipääs on ohutu. Võid minna.”

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Istun juhiistmel.
Turvavöö on kinni, aga keha on vajunud kergelt küljele lõdvalt, nagu inimene, kes ei hoia enam lihastega endas mingit pinget.
Pea on veidi ettepoole vajunud.
Lõug puudutab peaaegu rinnakut.
Juuksed on langenud üle näo, osaliselt varjates silmi, mis on suletud. Üks käsi on roolil, mitte tugevalt, vaid nii, nagu ta jäi sinna kukkumise hetkel.
Teine käsi on süles, lõdvalt, sõrmed kergelt kõverdatud.

Suunurgast jookseb õhuke verejutt.
See ei purska, ei voola kiiresti — pigem aeglane, ühtlane, mis on hakanud mööda lõuga alla liikuma.
Verejooks on piisav, et märgata, aga mitte selline, mis tekitaks kohest massiivse verekaotuse muljet. Verejutt on jõudnud ka särgikaeluseni, tehes tumedama laigu.
Hingamine on olemas — rindkere liigub aeglaselt,

nägu on rahulik.

teadvuseta.

–RASMUS–

20:49

Võtan monitori kaasa ja liigun kiiresti sinu juurde.

Kummardun juhiukse juurde.

“Carmen, mina olen Rasmus kiirabist. Kui sa kuuled mind, ava palun silmad.”

Reaktsiooni ei tule.

Toetan ühe käega ettevaatlikult sinu pead, et vältida liigset liikumist, ning tõstan lõuga ettevaatlikult, et hingamisteed paremini avatuks saada.

Jälgin samal ajal rindkere liikumist.

Panen sõrmed sinu unearterile.

Loen mõned sekundid.

“Hingamine on olemas… Pulss on olemas.”

Vaatan kiiresti üle suu ja näo.

Näen suunurgast aeglaselt voolavat verd.

Kontrollin, kas veri tuleb huulest, suust või on näha hambavigastust, ning veendun, et suuõõnes ei ole suuremat verehüüvet ega muud, mis hingamisteid takistaks.

Pöördun päästjate poole.

“Vajan kiiret juurdepääsu. Kas saate juhiukse täielikult avada?”

Samal ajal pöördun oma paarilise poole.

“Pane monitor valmis. Valmistame ette EKG, vererõhu, SpO₂ ja kapnograafia, kui saame ta autost kätte. Too ka emakakaela krae, aga paigaldame selle kontrollitud tingimustes.”

Vaatan veel kord sinu hingamist.

Loen hingamissagedust ning jälgin, kas hingamine on korrapärane või esineb pindmist või agonaalset hingamist.

Seejärel hindan kiiresti pupille taskulambiga.

“Carmen, kui sa mind kuuled, pigista palun mu kätt.”

Jään ootama vähimatki reaktsiooni, samal ajal hoides sinu hingamisteid avatuna ja valmistudes kohe alustama edasist traumakäsitlust ning vajadusel kiiret väljavõtmist, kui sinu seisund peaks halvenema.

Annan pea stabiliseerimise ajutiselt üle salongis olevale päästjale ja taandun ukse eemaldamise ajaks ohutusse tööasendisse.

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Päästjad noogutavad.

Juhiukse plekk on avariist nii sees, et lukumehhanism on tunginud sügavale auto kere sisse. Ukse ja tagumise tiiva vahel on vaevalt sõrmeharulaiune pragu.

Päästja, nägu visiiri taga higine, surub 20-kilogrammise hüdraulilise leviti terasest otsad otse sellesse kitsasse pilusse.

„Leviti töösse,”
ütleb ta lühidalt oma paarilisele.

Akutoitega tööriist hakkab kõrgel sagedusel pirisema.
Kümned tonnid survet suruvad harisid laiali. Auto kere nõksatab, rehvid kriiksatavad vastu asfalti.
Ukseplekk rebitakse luku ümbert kortsu nagu foolium. Sekund hiljem käib kõrvulukustav, kuiv metallne pauk — ukselukk murdub kere küljest lahti.

„Lukk maas. Hinged,”

hüüab päästja läbi maski.

Päästja hoiab samal ajal salongis, purustatud klaasipuru keskel, kätega minu pead otse. Ta on laotanud minu peale paksu kollase kaitseteki, millele langevad uued klaasikillud.

Tööriist surutakse ülemise uksehinge vahele. Metall ei anna järele, see rebeneb. Teine pauk. Alumine hing lõigatakse hüdrauliliste kääridega sekundiga läbi, kostub vaid lühike klõps.

Uks on vaba. Kaks päästjat haaravad sellest kinni, tõstavad rasket ja teravate servadega metallikolakat ning viskavad selle kolinal teeservale kraavi.

Kogu operatsioon võttis aega ligikaudu üheksa minutit.

–RASMUS–

Jään kogu päästjate töö ajal ohutusse kohta, jälgides sinu hingamist ja olles valmis kohe sekkuma, kui ligipääs avaneb.

Niipea kui uks eemaldatakse, astun sinu kõrvale.

20:58

“Aitäh. Kiirabi võtab üle.”

Libistan ühe käe sinu pea mõlemale poole ja võtan üle manuaalse kaelalülide stabiliseerimise päästjalt.

“Pead hoian mina.”

Kummardun sulle lähemale ja jään sellesse asendisse — avatud juhiukseavasse kummardunud, käed sinu pea mõlemal pool —, valmis nii kauaks paigal püsima, kui vabastamine kestab.

“Carmen, mina olen Rasmus. Kui sa kuuled mind, ava silmad.”

Reaktsiooni endiselt ei ole.

Hindan kiiresti teadvust.

Vaatan uuesti hingamisteid, eemaldan ettevaatlikult suunurgast voolava vere ning kontrollin, ega suuõõnes ei ole lahtiseid hambaid, suuremaid verehüübeid või muud, mis võiks hingamist takistada.

Kuulan ja tunnen sinu hingamist.

Loen hingamissageduse.

Panen sõrmed uuesti unearterile ja hindan pulsi tugevust ning regulaarsust.

“Paariline, monitor külge.”

Ükshaaval paigaldatakse monitor:

EKG elektroodid.

Pulssoksümeeter sõrmele.

Vererõhumansett õlavarrele.

Samal ajal valgustan taskulambiga sinu silmi.

“Hindan pupille.”

Seejärel teen kiire traumahindamise.

Libistan käed ettevaatlikult üle peanaha, otsides haavu või koljuluu astmeid.

Vaatan suu ja lõualuu piirkonda, kust veri pärineb.

Katsun rangluud.

Asetan käed rindkerele ning hindan, kas rindkere liigub sümmeetriliselt ja kas roided on stabiilsed.

Jätkan kõhu õrna palpatsiooniga ning seejärel vaagnaringi hindamisega ühe kontrollitud kompressiooniga, vältides korduvat surumist.

Lõpetuseks vaatan kiiresti üle jäsemed, otsides deformatsioone või aktiivseid verejookse.

Pöördun päästjate poole.

“Valmistame ette kontrollitud väljavõtmise. Vajame pikka kandelauda või vaakummadratsit vastavalt võimalusele. Hoiame kogu aeg kaela telje kontrolli all.”

Hoian pilgu monitoril, oodates esimesi näite ning kohandan edasise ravi nende järgi.

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Istun juhiistmel täiesti loiult, pea paremale õlale vajunud, nägu on kahvatu, peaaegu hall, ja kaetud külma higikihiga.
Vasakust oimupiirkonnast jookseb mööda põske alla paks tumepunane vererida — seal laiub klaasikildude löögist tekkinud tursunud sinakaslilla haav.

Mu silmalaud ei liigu, ripsmed ei võpata. Kui taskulambiga silma valgustatakse, on pupillid küll ühesugused, kuid tõmbuvad koomale laisalt ja aeglaselt, justkui läbi une.

Iga sissehingamisega kaasneb neelust tulev korisev, märg heli, sest veri ja sülg valguvad kurku.

Kui käed liiguvad üle mu keha:

vasak pool on peaaegu liikumatu, samal ajal kui paremal pool vetruvad roided naha all ebaloomulikult.
Toon kuuldavale vaid sügava, teadvuseta oige, kui murrukohta puudutatakse.

Unearteril on pulss vaevalt tunda, see on kiire.

Kõht on särgi alt katsudes trimmi tõmbunud ja kõva kui laud.

Minu vasak reieluu on silmapaistvalt kõver, murdunud luuotsad suruvad seestpoolt vastu teksapükse. Minu sääred ja labajalad on kadunud sinna, kus varem oli pedaalide piirkond.

Traktori rünnak on surunud auto esiosa täielikult salongi — armatuurlaud on lükatud mul otse rüppe ning roolisammas surub rasket raudset metalli vastu minu põlvi. Jalad on armatuuri ja purustatud mootorivaheseina vahele nii kõvasti kinni kiilunud, et ma olen istme külge justkui lukustatud.

–RASMUS–

21:00

Hoian ühe käega jätkuvalt sinu pead neutraalasendis.

Kuulan korisevat hingamist.

“Hingamisteed ei ole puhtad.”

Võtan imemiskateetri.

Imen kiiresti sinu suuõõnest vere ja sülje, et vabastada hingamisteed.

Seejärel avan ettevaatlikult hingamisteed alalõua tõstega, vältides pea liigset tahapoole painutamist.

“Paariline, kõrge vooluhulgaga hapnik.”

Asetan sulle hapnikumaski reservuaariga.

Vahepeal vaatan monitori.

“Pulss kiire… vererõhk?”

Paariline loeb näidud ette monitorilt.

Näen sinu kahvatut nahka, külma higi, vaevu tuntavat kiiret pulssi ja katsudes kõva kõhtu.

Mõtlen hetkega läbi vigastusmehhanismi.

“See on raske hulgitrauma. Tõenäoline rindkerevigastus, kõhusisene verejooks ja vaagnapiirkonna või alajäsemete raske trauma.”

Pöördun päästjate poole.

“Ta on endiselt autos kinni. Vajan võimalikult kiiret vabastamist. Jalad on armatuuri all kinni. Kui kaua teil hinnanguliselt läheb?”

Samal ajal jätkan sinu seisundi jälgimist.

Kontrollin uuesti pulssi.

Hindan GCS-i:

silmade avamine puudub;

kõne puudub;

valule kostab vaid oie.

“Paariline, pane kaks jämedat veenikanüüli valmis.”

Valin mõlemale käsivarrele sobivad veenid.

Desinfitseerin naha.

Paigaldan esimese suure kanüüli.

Kui see on fikseeritud, alustan teise paigaldamist.

“Valmistame verejooksušoki ravi ette.”

Vaatan uuesti sinu rindkere.

Paremal pool ebaloomulik roiete liikumine kinnitab kahtlust ulatuslikule rindkere traumale.

Kuulan hingamiskahinad mõlemalt poolt.

Kui üks pool on oluliselt nõrgem või puudub ning samal ajal vererõhk langeb ja hingamine halveneb, valmistun koheselt rindkere dekompressiooniks.

Pöördun uuesti päästjate poole.

“Kui armatuur on vabastatud, teeme kontrollitud väljatõstmise. Enne ei hakka jalga jõuga vabastama.”

Hoian pilgu vaheldumisi sinu näol, hingamisel ja monitoril, valmis reageerima kohe, kui sinu seisund peaks veelgi halvenema.

Päästetööde juht ei vaata mulle otsa, vaid hoiab pilgu kindlalt purustatud salongis. Ta hindab sekundi murdosa jooksul metalli pingeid.

„Armatuuri vabastamine võtab veel mõne minuti. Kui hüdraulika peab, saame ramm-i tööle,”

hüüab juht üle mootorite mürina.

„Jää täpselt sinna, kus oled — hoia tema kaela ja kata ta kinni!”

Üks päästja jookseb auto ette ja teeb hüdraulilise lõikuriga sügava sisselõike esitiiva sisse, otse esiratta kohale.
Teine päästja teeb samal ajal lõike auto A-piilari alaossa uksehingede lähedal.

Õhku täidab bensiinimootoriga hüdraulikapumba kõrvulukustav, rütmiline tärin. Kaks päästjat saabuvad juhiukse ava juurde, kandes rasket, piklikku kollast metallist silindrit — hüdraulilist rammi.

Ramm asetatakse diagonaalselt salongi. Selle alumine, lai tald toetatakse tugevalt B-piilari põhjale.
Rammi ülemine, teravate hammastega ots suunatakse ettepoole, armatuuri tugeva metalltala vastu, otse roolisamba ja armatuurlaua ühenduskohta, sinu põlvedest ohutusse kaugusesse.

“Kõik valmis! Lükkame!”

hüüab rammiga töötav päästja.

Heli on kohutav: auto salongis hakkab plastmass raksatades purunema. Esiklaas, mis oli juba mõranenud, mureneb miljoniks pisikeseks killuks ja hakkab hääletult armatuurile kukkuma.

Terasest raam kriiksub madalalt. Kostub vali metallne pauk, kui esitiiva sisse tehtud lõige hakkab laiali painduma.

Auto esiosa ja mootoriruum hakkavad reaalselt üles ja ettepoole kalduma, eemaldudes sinu kehast.

Roolisammas, mis surus sinu rinnakorvi ja reite lähedal, hakkab aeglaselt, kuid kindlalt ülespoole kerkima.

„Veel natuke, metall annab järele! Hoia kannatanut!”

karjub päästja minust poole meetri kaugusel.

Ramm surub end võimsalt läbi armatuuri pehme plastiku, kuni leiab kindla pidepunkti siseseinas.

Mõne minutiga tekib sinu reite ja armatuuri vahele nähtav vaba ruum.

Armatuurlaua alt tulevad nähtavale väändunud ja üksteise vahele kiilunud pedaalid.

Üks päästja valgustab taskulambiga pedaalide juurde, kontrollides, kas su labajalad on metalli vahelt vabanenud või on saabaste paelad ikka pedaalide taha takerdunud.

Päästja toob mulle kiire pilgu ja hääl on konkreetne:

„Armatuur on lukus! Ruum on olemas! Kontrolli jalgu!”

21:08

Hoian kogu päästjate töö ajal mõlema käega sinu pead stabiilselt paigal, kaitstes seda tekkide ja oma kehaga klaasikildude eest.

“Carmen… ma olen siin.”

Korisev hingamine on pärast imemist veidi puhtam, kuid jälgin pidevalt, et hingamisteed uuesti verega ei täituks.

Kui päästja annab märku, et armatuur on fikseeritud, liigutan ühe käe ettevaatlikult vabaneva jalaruumi poole, säilitades samal ajal kaela stabiliseerimise koos paarilise abiga.

“Paariline, hoia pead.”

Kui ta on kontrolli üle võtnud, uurin kiiresti sinu jalgu.

Valgustan taskulambiga pedaalide piirkonda.

Kontrollin esmalt, kas labajalad on metallist vabastatud või on endiselt pedaalide või deformeerunud põrandapleki vahel kinni.

Seejärel hindan vasakut reit.

Näen väljendunud deformatsiooni.

Ei hakka jalga sirgendama ega jõuga liigutama.

Katsun kiiresti mõlemal jalal jalalaba pulssi, kui see on ligipääsetav.

Kontrollin naha värvust ja temperatuuri.

Pöördun kohe päästetööde juhi poole.

“Labajalad?”

Näen, et need on metallist vabad.

“Labajalad on vabad. Reieluu murd on olemas. Jalga ei liiguta. Võime valmistuda kontrollitud väljavõtmiseks.”

Samal ajal heidan pilgu monitorile.

“Hingamine?”

“Pulsisagedus?”

“Vererõhk?”

Jätkan sinu rindkere jälgimist. Parempoolne ebanormaalne roiete liikumine ja raske traumamehhanism panevad mind olema valmis koheseks sekkumiseks, kui hingamine halveneb või tekivad pingelise õhkrinna tunnused.

Hoian sulle asetatud hapnikumaski paigal.

“Carmen, kui sa mind kuuled, pigista mu kätt.”

Reaktsiooni endiselt ei tule.

Valmistun koos päästjatega sinu väljatõstmiseks kohe, kui nad kinnitavad, et kogu alakeha on ohutult vabastatud.

Päästetööde juht kummardub taskulambiga sügavale jalaruumi, kus ramm hoiab tonnise survega armatuuri üleval.

Metallist konstruktsioonid värisevad kergelt pinge all.

“Labajalad vabad! Pedaalid on eemal, takistusi pole!”

hüüab päästja lühidalt ja konkreetselt mulle vastu.

Tema hääl on professionaalselt külm, kuid kiire.

“Võtame seljalaua, valmistuge tõstmiseks!”

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Surve kadumine rindkerelt ja kõhult muudab minu hingamismustrit.

Hapnikumaski all muutub hingamine veelgi pindmisemaks ja katkendlikumaks.

Neelust kostub uuesti korisevat ja rasket heli, sest ma ei suuda oma hingamisteid ise puhtana hoida.

Parempoolne rindkeresein vajub sissepoole, samal ajal kui vasak pool püüab ebaloomulikult õhku ahmida.

Minu keha on muutunud täiesti pehmeks ja loiuks, kaotanud igasuguse lihastoonuse. Minu nahk muutub veelgi kaamemaks, peaaegu vahakarva halliks, ning on katsudes jääkülm ja nõretab šokihigist.

Monitor teeb järsu, madalama tooniga hoiatussignaali, andes märku eluliste näitajate kriitilisest kukkumisest.

Unearteril on pulss vaevalt kombitav, randmelt on see täielikult kadunud.

–RASMUS–

21:09

Heidan pilgu monitorile.

“Seisund halveneb.”

Kontrollin kiiresti näidud.

“Paariline, loe vererõhk ja SpO₂ ette.”

Kuulen uuesti korisevat hingamist.

“Imen uuesti.”

Võtan kohe imemiskateetri ja puhastan uuesti suuõõne ning neelu ulatuses, et eemaldada sinna kogunenud veri ja sekreet.

Hindan hingamist.

Parema rindkere ebanormaalne liikumine on nüüd veelgi väljendunum.

Kuulan mõlemad kopsud üle.

Paremal on hingamiskahinad oluliselt nõrgenenud. Kliiniline pilt viitab eluohtlikule rindkeretraumale.

Tegutsen kohe.

“Paariline, valmistame parema rindkere dekompressiooni.”

Samal ajal pöördun päästjate poole.

“Võtame ta nüüd välja. Edasi ei võida me autos midagi.”

Asetan käe uuesti sinu unearterile.

“Pulss on vaevu tuntav.”

Vahetan pilgu paarilisega.

“Massiivne traumaatiline šokk.”

Kui sinu spontaanne hingamine muutub ebapiisavaks, võtan mask-koti.

“Alustan abistatud ventilatsiooni.”

Asetan maski tihedalt sinu näole ja ventileerin ettevaatlikult 100% hapnikuga, jälgides rindkere tõusu ning vältides liigset ventilatsioonirõhku.

Päästjatele:

“Minu märguande peale. Hoidke keha ühel teljel.”

Võtan taas kindlalt sinu pea kontrolli alla.

“Kolm… kaks… üks… tõstame.”

Juhin kogu väljatõstmise vältel pea ja kaela liikumist, samal ajal kui päästjad ja paariline tõstavad sinu keha kontrollitult seljalauale, vältides liigseid pöördeid ja painutusi.

Niipea kui oled seljalaual, jätkan kohest elupäästvat käsitlust ja valmistun kiireks transpordiks lähimasse traumakeskusesse, sest sinu seisund viitab eluohtlikule hulgitraumale ja süvenevale hemorraagilisele šokile.

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Niipea kui ma seljalauale libisen, vajub minu keha täielikku, rasketesse loidusesse. Igasugune lihastoonus on kadunud.

Minu oma hingamine seiskub täielikult.
Minu rindkere ei tõuse enam sentimeetritki ja huuled tõmbuvad hapnikupuudusest sinakaks. Hingamisteid hoiab töös rütmiline mask-koti pigistamine.

Pärast armatuuri surve kadumist variseb vererõhk lõplikult kokku. Unearteril olev pulss muutub tabamatuks, peaaegu märkamatuks väreluseks. Monitor piiksub katkendlikult ja kuvab ekraanile kriitilised numbrid.

Ma olen sügavas, reageerimatus koomas. Minu nägu on vahakarva kaame, nahk on jääkülm ja märg. Vasak jalg lebab väändunult ja liikumatult laual, luumurru koht paisub silmanähtavalt.

–RASMUS–

21:10

Tunnen unearterit.

“…Pulss on kadunud.”

Heidan pilgu monitorile, et kinnitada rütm.

“Kontrollin rütmi.”

Kui monitor kinnitab sügavalt ebastabiilset või pulsita rütmi, tegutsen kohe.

“Tal on traumaatiline südameseiskus.”

“Paariline, jätka mask-kott ventilatsiooni 100% hapnikuga.”

Võtan kiiresti üle hingamisteed.

“Valmistan intubatsiooni.”

Avan larüngoskoobi, visualiseerin häälepaelad ja viin endotrahheaaltoru hingetorru.

“Toru sees.”

Täidan manseti.

Ühendan ventilatsioonikoti ja kinnitan asendi kapnograafi ning rindkere tõusu järgi.

“Päästjad, liigume kohe kiirabiautosse. Ravi jätkub autos.”

Samal ajal pöördun paarilise poole.

“Jätka elustamist.”

“See on tõenäoliselt massiivne verekaotus.”

“Anna traneksaamhape. Alustame soojendatud vereasendaja minimaalset infusiooni kuni veretoodeteni jõudmiseni.”

Kontrollin veel kord, et kusagil ei oleks massiivset välist verejooksu, mis vajaks kohest sulgemist.

Hindan uuesti paremat rindkeret.

Võtan raadiosaatja.

21:11

“Brigaad 2-4 traumakeskusele. Meil on raske hulgitrauma järgselt traumaatiline südameseiskus. Patsient on intubeeritud, ventilatsioon käib, käsitleme pöörduvaid põhjuseid. Vajame traumameeskonna täielikku valmisolekut saabumisel.”

Kui kõik on kiirabiautos, jätkame elustamist vastavalt traumaatilise südameseiskuse käsitlusele, keskendudes eelkõige põhjuste kõrvaldamisele — raske verekaotus, rindkerevigastus ja hapnikupuudus —, sest just nende kiire korrigeerimine annab suurima võimaluse spontaanse vereringe taastumiseks.

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Kiirabiauto uksed sulguvad pauguga, lukustades mind pimedusse.

Maailm on minu jaoks jäänud täiesti vaikseks. Ma ei tunne enam külma asfalti, purustatud klaasi ega seda ränka rauda, mis sekundite eest mu keha muljus. Minu jaoks ei ole enam valu, lõhnu ega helisid — on vaid absoluutne, raske olematus.

Minu keha lebab kanderaamil täiesti loiult, nagu võõras ja elutu nukk, millest hing on välja puhutud. Kui lõualuu surutakse üles ja plastikust toru libistatakse sügavale mu kurku, ei tekita see minu jaoks väiksematki ebamugavust. Mu ripsmed ei liigu, mu neel ei tõmbu krampi. Minu pupillid on muutunud laiadeks ja mustadeks tühimikeks, mis ei pane tähele isegi neile suunatud eredat taskulambivalgust.

Minu jaoks on aeg peatunud, kuid mu keha hääbub edasi. Mu rindkere ei tee ühtegi iseseisvat liigutust — minu jaoks ei eksisteeri enam vajadust õhu järele. Kopsud täituvad ja tühjenevad vaid tänu kätele, mis rütmiliselt ventilatsioonikotti pigistavad, sundides hapnikku minu elutusse kehasse. Mu unearteril valitseb hääletu vaikus. Mu süda on tühjaks jooksnud ja pulss on kadunud, kuigi monitor püüab ekraanil ikka veel mingeid tühje jooni joonistada.

Ma ei tunne, kuidas viimased veretilgad voolavad vabalt mu kõhuõõnde ja kuidas murdunud reieluu ümber tõmbub püksisäär paistetuse tõttu pingule.
Minu nägu ja huuled muutuvad sekund-sekundilt vaha meenutavalt hallikassiniseks, nahk on jääkülm ja kaetud surmava šokihigiga.

Ma olen kättesaamatus kohas, sügaval iseenda sees, samal ajal kui kiirabi sööstab vilkurite saatel pimedusse.

–RASMUS–

21:12

Kiirabiauto liigub alarmsõidul traumakeskuse poole.

Hoian pilgu monitoril.

“Jätka rindkere kompressioone.”

Paariline alustab kohe kvaliteetseid rindkere kompressioone, mina ventileerin läbi endotrahheaaltoru 100% hapnikuga.

Kontrollin kapnograafi.

“ETCO₂?”

Paariline ütleb näidu.

Kuulan veel kord mõlemad kopsud üle.

Paremal on hingamiskahinad endiselt oluliselt nõrgemad.

“Teen parema rindkere dekompressiooni.”

Desinfitseerin punktsioonikoha ja teen kohe rindkere dekompressiooni vastavalt traumaatilise pingelise õhkrinna käsitlusele.

Jälgin, kas õhk vabaneb ning kas ventilatsioon muutub kergemaks.

“Paariline, kontrolli veenitee. Valmista teine liin.”

Heidan pilgu monitorile.

“Rütmikontroll.”

Peatame kompressioonid ainult nii kauaks, kui on vajalik rütmi hindamiseks.

“Endiselt mittešokeeritav rütm. Jätkame.”

Kompressioonid jätkuvad kohe.

Võtan raadiosaatja.

21:14

“Brigaad 2-4 traumakeskusele. Saabume ligikaudu kuue minuti pärast. Raske hulgitrauma. Traumaatiline südameseiskus. Intubeeritud, ventileeritav, rindkere dekompressioon teostatud. Elustamine kestab. Palume traumameeskonna ja verepanga valmisolekut.”

Panen raadiosaatja käest.

Vahetan kompressioonide tegijat, et nende kvaliteet ei langeks.

Jälgin pidevalt monitori ja kapnograafi, otsides vähimatki märki spontaanse vereringe taastumisest.

“Carmen… me jätkame tööd. Me ei lõpeta enne, kui oleme haiglas ja kõik võimalused on kasutatud.”

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Kiirabiauto kõigub järsult, kui see kihutab täiskiirusel läbi pimedate tänavate, sireenid väljaspool seinu haledalt uilgamas. Minu jaoks on see kõik aga vaid kauge, vaevukuuldav kaja kuskil olematuse äärel. Ma ei kuule enam hääli ega tunne käsi, mis rütmiliselt ja raskelt minu rinnakorvile suruvad, püüdes minu elutut südant mehaaniliselt kokku suruda.

Minu jaoks on eluring peatunud. Kui elustamine rütmikontrolliks mõneks sekundiks katkestatakse, valitseb minu veenides ja arterites täielik, tardunud seisak. Monitor ekraanil joonistab küll minu jaoks tähendusetuid siinusrütmi sakke, kuid minu unearter jääb sõrmede all täiesti hääletuks ja liikumatuks.

Libisen üha sügavamale sellesse külma ja hääletusse pimedusse, samal ajal kui kiirabi teeb viimaseid järske pöördeid. Haigla uksed on juba vähem kui kuue minuti kaugusel ja minu viimane, habras niit eluga püsib vaid nendel sekunditel, mil meedikute käed keelduvad minu kehast lahti laskmast.

Kiirabi teeb viimase pöörde ja pidurdab järsult traumakeskuse reanimatsioonisaali uste ees.

–RASMUS–

21:20

Kiirabiauto peatub traumakeskuse traumavastuvõtu ees.

“Seis.”

Uksed avanevad.

Traumameeskond on juba valmis.

Lükkan kanderaami välja, samal ajal kui paariline jätkab rindkere kompressioone ja mina ventileerin läbi endotrahheaaltoru.

Liigume kiiresti traumaruumi.

“Üks… kaks… kolm.”

Tõstame sinu haiglavoodile.

Vahetame kohe kompressioonide tegija haigla meeskonna vastu, et katkestus jääks võimalikult lühikeseks.

Pöördun traumakirurgi poole ja annan üle struktureeritud raporti.

“Naine, raske liiklusõnnetus. Traktoriga kokkupõrge. Leitud sõidukist teadvuseta, kinni kiilutuna. Pikk vabastamine päästjate poolt.”

“Esmalt spontaanne hingamine ja pulss olemas. Raske hulgitrauma tunnused: parema rindkere raske vigastus, laudkõht, vasaku reieluu deformatsioon, ulatuslik peatrauma. Seisund halvenes pärast vabastamist. Hingamine seiskus, seejärel kadus tsentraalne pulss.”

“Intubeeritud. Ventileeritud 100% hapnikuga. Kaks veeniteed rajatud. Traneksaamhape manustatud. Parema rindkere dekompressioon teostatud kliinilise kahtluse tõttu. Elustamine kestab.”

Kirurg noogutab.

“Võtame üle.”

Astun pool sammu kõrvale, kuid jään ruumi, kuni üleandmine on täielikult lõpetatud.

Traumameeskond jätkab kohe elustamist, teeb ultraheli võimaliku sisemise verejooksu hindamiseks, valmistab ette massiivse vereülekande ning otsustab edasised elupäästvad protseduurid vastavalt leidudele.

Vaatan veel kord monitori ja seejärel kirurgi poole.

“Üleandmine lõpetatud.”

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Traumakirurg haarab kohe ultrahelianduri ja libistab selle üle mu kõhu ja südamepiirkonna. Ekraanile ilmub pilt — mu kõhuõõs on täis vaba verd.

Teine arst kontrollib mu paremat rindkeret ja teeb kiiresti torakostoomia, mille järel paigaldatakse rindkere dreen. Sealt purskab kohe välja pinge all olnud veri ja õhk.

Massiivne vereülekanne:

Minu mõlemasse veeniliini ühendatakse kiirinfusaatorid.

Minu jaoks jääkülma kehasse hakkab tohutu kiirusega voolama soojendatud 0-negatiivne veri ja plasma.

Üks õdedest astub voodi kõrvale ja jätkab masinliku täpsusega rindkere kompressioone, surudes rütmiliselt mu rinnale, kuni kirurgid verejookse peatada püüavad.

Kogu see agressiivne elupäästetöö — rindkeretoru paigaldamine — loob äkki midagi, mida keegi enam ei julgenud loota:

21:23 peatab meeskonna juht korraks kompressioonid, et kontrollida rütmi. Monitoril püsinud PEA-rütm muutub järsku kiireks, organiseeritud siinustahhükardiaks.

Kirurgi sõrmed on sügaval mu unearteril. Ruumi tekib sekundiline hääletus.

“Pulss on olemas. Nõrk, aga regulaarne.”

hüüab ta.

Minu näo ja huulte sügav, vahasarnane hallikassinine värvus hakkab uue vere toel asenduma väga õrna, vaevumärgatava roosaka tooniga. Mu nahk on endiselt jääkülm.

See on kõige õrnem ja hapram märk elust, õhuke niit keset suurt katastroofi, kuid see on märk, et minu elu on praegu — tänu meeleheitlikule võitlusele ja haigla meeskonna kiirele tööle — veel võimalik päästa.

–RASMUS–

21:23

Jään hetkeks monitori vaatama.

Terav ja organiseeritud rütm.

Kirurg hoiab sõrmi unearteril.

“Pulss on olemas.”

Hingan korraks sügavalt välja, kuid pilk jääb monitorile.

“Hea.”

Keegi ruumis ei lõdvesta. Kõik teavad, et see on alles algus.

Vaatan kiiresti näite.

“Kas vererõhk tuleb?”

Anestesioloog jälgib arteriaalse rõhu kõverat.

Massiivne vereülekanne jätkub.

Kirurgi pilk püsib ultraheliekraanil.

“Jätkame verejooksu kontrolli.”

Astun sammu lähemale.

“Leidsime ta autos teadvusetuna. Pulss kadus vahetult pärast vabastamist.”

Kirurg noogutab lühidalt, pilku tõstmata.

“See sobib leiuga.”

Vaatan veel kord sinu nägu.

See ei ole enam nii vahakarva kui mõni minut tagasi.

Ventilaator liigutab rütmiliselt sinu rindkeret.

Monitoril liigub nüüd organiseeritud rütm ning iga kompleksiga kaasneb nõrk, kuid olemasolev pulsilaine.

Traumameeskond liigub edasi järgmiste sammudega — verejooksu lõplik kontroll, operatsiooniks ettevalmistus ja intensiivravi.

Kui kõik oluline on üle antud ja lisaküsimusi enam ei ole, eemaldan kindad.

Pöördun kirurgi poole.

“Kogu sündmus on dokumenteeritud. Kui vajate hiljem täpsustusi sündmuskohal tehtud ravi kohta, olen kättesaadav.”

Noogutan meeskonnale.

“Jõudu.”

Astun traumaruumist välja.

Koridoris on korraks vaikne.

Vaatan kella.

21:25

Alles nüüd tunnen, kui pinges mu õlad on olnud kogu väljakutse vältel.

Tean, et sinu seisund on endiselt kriitiline ja järgmised tunnid saavad olema otsustavad, kuid haiglasse jõudsid sa vereringega ning nüüd on võimalus, mille nimel kogu tee töötasime.

]]> https://brigaad2-4.ee/kokkuporge-traktoriga/feed/ 0 KUKKUMINE VAATETORNIST https://brigaad2-4.ee/92-2/?utm_source=rss&utm_medium=rss&utm_campaign=92-2 https://brigaad2-4.ee/92-2/#respond Thu, 10 Sep 2026 13:53:42 +0000 https://brigaad2-4.ee/?p=92

📟 Brigaad 2-4 Väljakutse.

-RASMUS-

Võtan raadiosaatja.

03:28

“Brigaad 2-4, kuuldel.”

Jään ootama häirekeskuse teadet.

Häirekeskus:

“Naine. Kukkumine vaatetorni alumiselt platvormilt.
Sabametsa raba, Harjumaa. Kontaktne, kurdab valu kuklas.”

Vajutan raadionuppu.

“Brigaad 2-4, vastu võetud. Liigume sündmuskohale.”

Panen raadiosaatja käest.

Käivitan alarmsõidu.

“Üks kontaktne naine pärast kukkumist. Võimalik pea- ja lülisambatrauma. Võtame monitori, traumakoti, kaelalahased ja vaakummadratsi valmis.”

Jälgin teed.

03:29

Sõidan Sabametsa raba poole alarmsõiduga. Hoian mõttes valmis esmase tegevusplaani: esmalt ohutus, siis kiire seisundi hindamine, teadvus, hingamine ja vereringe, seejärel pea ja kaelalülide stabiliseerimine enne suuremat liigutamist.

Mõne minuti pärast keeran päästjate viidatud metsatee otsa.

03:41

Peatan kiirabi vaatetorni lähedal.

Näen, et päästemeeskond on juba kohal ja on jõudnud sinuni enne meid.

Võtan monitori ja traumakoti.

Astun kiiresti sinu poole.

“Kõik on korras, mina olen Rasmus kiirabist.”

Kükitan sinu kõrvale, püüdes sind võimalikult vähe liigutada.

“Kas sa kuuled mind? Mis su nimi on?”

-CARMEN-

“Tere..”

Ütlen läbi valugrimassi näos.

“Carmen”

-RASMUS-

Noogutan kergelt.

“Tere, Carmen. Mina olen Rasmus.”

Astun sulle lähemale ja põlvitan sinu kõrvale.

“Ära praegu pead liiguta. Ma hoian selle paigal, kuni vaatan su üle.”

Asetan mõlemad käed õrnalt mõlemale poole sinu pead, et kael püsiks võimalikult liikumatult.

“Kas sa tead, mis täna juhtus?”

Vaatan samal ajal su silmadesse.

“Pööra ainult silmadega minu poole. Kas näed mind selgelt?”

Hindan kiiresti su teadvust ja kõnet.

“Kas sa oskad öelda, kus sa praegu oled?”

Jälgin, kas vastad loogiliselt, kas kõne on selge ning kas hingamine on ühtlane.

“Paar küsimust veel. Kas sa kaotasid korraks teadvuse või mäletad kogu kukkumist?”

Samal ajal ütlen kolleegile:

“Palun pane monitor valmis. Mõõdame vererõhu, pulsi ja SpO₂. Võta ka kaelalahas.”

Jälgin kukla piirkonda nähtava verejooksu või deformatsiooni suhtes, liigutamata sinu pead.

“Carmen, peale kukla… kas kuskil veel on väga tugev valu? Kaelas, seljas, rinnus või jalgades?”

-CARMEN-

Kui sa küsid:

“Kas sa tead, mis täna juhtus?”

Vaatan silmanurgast torni mis meie kõrval on.

Siis sulle tagasi.

“No..”

Paus.

“See redel andis järele..”

(Minu kõrval maas on puidust astmete jupid)

“Kui ma alla hakkasin tulema”

Kui sa lisad:

“Pööra ainult silmadega minu poole. Kas näed mind selgelt?”

Vaatan sulle otse silma.
Mõned sekundid.
Justnagu kinnitaks endale nägemist.

“Jah..näen”

Kui sa küsid muu valu kohta.

“Alaselg ka..”

Püüan jalgu kõverasse tuua, aga ei saa hästi.

“Väga liigutada ei taha”

-RASMUS-

Hoian su pead jätkuvalt kahe käega paigal.

“Selge. Aitäh, Carmen. Ära rohkem liikuda proovi.”

Vaatan korraks katkiseid puidust redeliastmeid sinu kõrval ja siis jälle sinu poole.

“Kui redel alt ära läks, siis käsitleme seda nii, nagu kael ja selg võiksid olla viga saanud, kuni oleme kindlad, et ei ole.”

Näen, et püüad jalgu kõverdada.

“Jäta jalad praegu sinna, kus nad on. Ma ei taha, et sa ennast kogemata rohkem vigastaksid.”

Libistan ühe käe hetkeks vabaks, hoides pead jätkuvalt stabiilsena, ja katsun ettevaatlikult kukla piirkonda.

Tunnen sõrmede all, kas on turset, haava või veritsust.

“Kas kuklasse lõi kohe tugev valu?”

Ütlen samal ajal kolleegile:

“Paneme kaelalahase.”

Ootan, kuni kaelalahas on valmis, ja hoian sinu pead täiesti liikumatult, kuni see ettevaatlikult paigaldatakse.

Pärast lahase kinnitamist lasen käed aeglaselt lahti.

“Väga hea.”

Kolleeg paneb sulle vererõhumanseti ümber käsivarre, pulssoksümeetri sõrme otsa ja EKG-elektroodid rinnale.

Mõne hetke pärast vaatan monitori.

“Vererõhk 138/84. Pulss 92. SpO₂ 99% välisõhul. Hingamissagedus 18 minutis.”

Vaatan uuesti sulle otsa.

“Carmen, pigista nüüd mõlema käega minu sõrmi.”

Sirutan mõlemad käed sinu poole.

“Ja kui saad, liiguta ainult pahkluid natuke üles-alla. Ära tõsta jalgu maast.”

Jälgin tähelepanelikult, kas liigutused on mõlemal poolel võrdsed ning kas need tekitavad alaseljas või jalgades valu või kiirgumist.

-CARMEN-

Kui sa küsid:

“Kas kuklasse lõi kohe tugev valu?”

Vaatan sind korraks.

“Jaa..”

“See kivi jäi alla”
(Kuklas on korralik muhk)

Viitan enda pea kõrval olevale rusikasuurusele kivile.

“Ma tahtsin püsti minna peale seda..”

Paus.

“Aga ei saanud”

Kui sa palud oma käsi pigistada, siis teen seda.
Võibolla parema käega pisut nõrgemini kui vasakuga, sest tugevam pingitus toob alaselga ebamugava tirimise tunde.

Ja kui lisad:

“Ja kui saad, liiguta ainult pahkluid natuke üles-alla. Ära tõsta jalgu maast.”

Siis ma teen seda aeglaselt..
Pigem ettevaatlikult.

-RASMUS-

Noogutan rahulikult.

“Selge.”

Vaatan korraks rusikasuurust kivi sinu pea kõrval ja siis kukalt. Näen kuklal kiiresti tekkivat turset, kuid aktiivset verejooksu ei paista.

Katsun väga ettevaatlikult ümbrust, ilma muhule survet avaldamata.

“Ma usun, et see löök oli päris tugev.”

Jälgin su käte jõudu.

“Parem käsi on natuke nõrgem kui vasak. Kas see on valu pärast või tunned, et käsi ise on nõrk?”

Jälgin seejärel su jalgu.

Näen, et mõlemad labajalad liiguvad aeglaselt ja sümmeetriliselt.

“Väga hea. Ära rohkem liiguta.”

Võtan taskulambi.

“Carmen, vaata korraks otse minu poole.”

Valgustan kordamööda mõlemat pupilli.

“Hästi.”

Hindan pupillide suurust ja valgusreaktsiooni.

“Kumbki pupill on ühesuurune ja reageerib valgusele.”

Libistan käe õrnalt mööda rangluud, rinnakut ja roidekaart.

“Ütle kohe, kui kuskil valus on.”

Jätkan seejärel väga ettevaatlikku hindamist vaagna piirkonnas, avaldades ainult minimaalse surve niudeluu harjadele.

“Kas siit teeb valu?”

Peatan kohe, kui tunned valu.

Ütlen kolleegile:

“Palun mõõda veresuhkur ja pane veenikanüüli tarvikud valmis. Arvestades kukkumismehhanismi ja kuklalööki läheme traumakeskusesse. Enne liigutamist tõstame ta vaakummadratsile.”

Vaatan uuesti sulle otsa.

“Carmen, sa ütlesid, et tahtsid pärast kukkumist püsti tõusta, aga ei saanud. Mis sind täpselt takistas – kas valu, nõrkus jalgades või ei kandnud jalad üldse?”

-CARMEN-

Kui sa küsid:

“Parem käsi on natuke nõrgem kui vasak. Kas see on valu pärast või tunned, et käsi ise on nõrk?”

Vaatan sind korraks.

“Ma ei tea.”

“Praegu on..”

“Nagu selga lööb kui kätega surun”

Kui sa keha üle kompad, siis ma nagu mujal midagi hullu ei tunneta, kuid kui sa niudeluu peale survet avaldad siis tuleb automaatselt valugrimass.

“See annab selga..”

Püüan vaagnat su käe alt ära saada.. allapoole surudes. See omakorda annab alaseljas tunda..

Kui sa ütled:

“Carmen, sa ütlesid, et tahtsid pärast kukkumist püsti tõusta, aga ei saanud. Mis sind täpselt takistas – kas valu, nõrkus jalgades või ei kandnud jalad üldse?”

“No..”

Alustan.

“Pea hakkas kohutavalt valutama..”

“Selline tunne oli, et see kukal plahvatab”

Paus.

“Muidu poleks hullu vist”

-RASMUS-

Noogutan.

“Selge. See on oluline info.”

Võtan käe vaagna juurest kohe ära, kui näen, et püüad valu tõttu eemale liikuda.

“Ma rohkem siit ei suru.”

Vaatan korraks kolleegi poole.

“Vaagna kompressioon põhjustab tugevat alaseljavalu. Edasi käsitleme ettevaatlikult.”

Vaatan uuesti sulle otsa.

“See, et valu kätega surudes selga lööb, ei tähenda tingimata, et käsi oleks nõrk. Praegu tundub, et valu piirab jõudu.”

Kummardan veidi lähemale.

“See kuklalöök oli tugev ja ma võtan seda väga tõsiselt.”

Libistan käe ettevaatlikult sinu randmele, tunnetades pulssi, samal ajal jälgin su enesetunnet.

“Kuidas peavalu praegu on? Kui null tähendab, et üldse ei valuta, ja kümme on kõige hullem valu, mida oskad ette kujutada, siis mitu ta praegu on?”

Kolleeg ulatab mulle veresuhkru mõõtmise tulemuse.

“Veresuhkur 5,6.”

Noogutan.

“See on korras.”

Vaatan monitorile uuesti.

Pulss on tõusnud veidi, 98/min, vererõhk püsib 136/82 mmHg, SpO₂ on endiselt 99% välisõhul. Näen, et pulsi tõus sobib kokku valu ja pingega.

Ütlen rahulikult:

“Carmen, ma tahan sulle veenikanüüli panna. Nii saame vajadusel anda valuvaigistit juba enne haiglasse jõudmist.”

Vaatan korraks ümbrust.

“Enne kui me sind liigutame, fikseerime su vaakummadratsile. Arvestades kukkumist, kuklalööki ja alaseljavalu ei ole praegu ohutu sind püsti aidata.”

Panen sulle žguti vasakule käsivarrele ja otsin sobiva veeni.

“Sa tunned korraks väikest torget.”

Valmistan kanüüli ette, hoides pilgu vaheldumisi sinu näol ja käel, et märgata kohe, kui enesetunne peaks muutuma.

-CARMEN-

Kui sa küsid:

“Kuidas peavalu praegu on? Kui null tähendab, et üldse ei valuta, ja kümme on kõige hullem valu, mida oskad ette kujutada, siis mitu ta praegu on?”

“Seitse? Või kuus?”

Paus.

“Ma ei tea”

Veel paus.

“Ma võtsin juba valuvaigistit, mis seljakotis oli”

Pilk liigub korraks enda kõrval olevale kotile.

Siis sulle tagasi.

“Püsti ei saa tõusta”

“Siis läheb hulluks”

-RASMUS-

Noogutan rahulikult.

“Olgu. Aitäh, et ütlesid.”

Vaatan korraks sinu seljakoti poole ja siis jälle sulle otsa.

“Kas mäletad, mis valuvaigistit sa võtsid? Ja umbes mitu tabletti?”

Ootan hetke, kuid ei lase sellel edasist tegevust pidurdada.

“Praegu ma sind püsti ei tõsta. See, et püsti minnes valu järsult tugevneb, on piisav põhjus sind võimalikult liikumatult transportida.”

Panen veenikanüüli vasaku käe veeni.

“Väike torge.”

Kinnitan kanüüli plaastriga ja ühendan füsioloogilise lahuse pikenduse.

Kontrollin, et kanüül töötab korralikult.

Ütlen kolleegile:

“Kanüül sees.”

Vaatan uuesti sulle otsa.

“Carmen, kas sul on praegu iiveldust või tunned, et hakkaks oksendama?”

Jälgin samal ajal, kas su kõne püsib selge, kas pilk on fokusseeritud ja kas teadvusseisund on muutunud.

Seejärel vaatan päästjate poole.

“Me hakkame ta vaakummadratsile tõstma. Teeme log-roll’i minu lugemise järgi. Mina hoian pea ja kaela.”

Asetan käed uuesti mõlemale poole sinu pead.

“Carmen, nüüd on kõige tähtsam, et sa ise kaasa ei aitaks. Ma tean, et see on ebamugav, aga meie liigutame sind ühe tervikuna. Nii on see sinu jaoks kõige ohutum.”

Võtan korraks silmside kolleegide ja päästjatega.

“Kõik valmis?”

Ootan kinnitust.

“Kolm… kaks… üks…”

-CARMEN-

Kui sa küsid:

“Kas mäletad, mis valuvaigistit sa võtsid? Ja umbes mitu tabletti?”

“Kaks Ibumaxi.”

Rohkem ma ei oska öelda.

Näen, et nihutan ennast veidi — keha teeb seda omal soovil, kuigi tean, et sa palusid mind mitte liigutada.

Iiveldust praegu ei ole, aga ma tean, et pean sulle kohe ütlema, kui see peaks tulema.

-RASMUS-

Näen, et nihutad ennast veidi.

Panen käe õrnalt sinu õlale.

“Ära otsi paremat asendit. Ma usun, et tahaksid seda teha, aga praegu võib iga lisaliigutus seljale rohkem haiget teha.”

Jälgin su nägu.

“Iiveldus võib olla seotud nii tugeva pealöögi kui ka valuga. Kui tunned, et oksendamine hakkab tulema, ütle kohe. Siis reageerime kohe.”

Vaatan korraks monitorile.

Pulss on valu ja pinge tõttu tõusnud 104/min, vererõhk on 134/80 mmHg, SpO₂ püsib 99% välisõhul. Hingamine on veidi kiirem, 20 korda minutis, kuid ühtlane. GCS on jätkuvalt 15 ning pupillid on võrdsed ja reageerivad valgusele.

Vaatan kolleegide poole.

“Teeme log-roll’i. Mina juhin.”

Asetan mõlemad käed kindlalt sinu pea ümber.

“Carmen, ma tean, et keha kisub pingesse. See on täiesti ootuspärane. Sina lihtsalt hinga rahulikult. Meie teeme kogu töö.”

Oodan, kuni kõik on oma kohtadel.

“Päästjad puusade ja jalgade juures?”

Saan kinnitava noogutuse.

“Valmis.”

03:48

“Kolm… kaks… üks… pöörame.”

Hoiame sinu pea, õlad, vaagna ja jalad ühel joonel ning pöörame sind aeglaselt küljele.

Niipea kui oled külili, libistan pilgu mööda kogu selgroogu.

“Peatu.”

Kontrollin kiiresti, kas seljal on nähtavaid haavu, deformatsiooni või astmelisust. Katsun väga ettevaatlikult lülisamba ogajätkeid.

“Carmen, ütle kohe, kui mõni koht teeb järsult rohkem valu.”

Vaakummadrats libistatakse sinu alla.

“Valmis.”

“Kolm… kaks… üks… tagasi.”

Langetame sind aeglaselt madratsile, hoides kogu keha ühes tasapinnas.

Kui oled taas selili, lasen hetkeks pilgu sinu näole.

“Kuidas praegu on? Kas valu läks liigutamisega oluliselt hullemaks või jäi samaks?”

-CARMEN-

Kui te mind pöörama hakkate, siis tahaks automaatselt kaasa keerata.
On väga raske seda mitte teha.

Kui sa hiljem küsid selga kombates, kas kuskil on valu, siis hetkel kui sa jõuad alaseljani, ma tõmban hooga õhku sisse ja püüan su käte eest “ära minna”.
See pole küll lõikav valu vaid pigem suruv/pingevalu.
Aga ma ei ütle midagi.

Kui ma tagasi pikali olen ja sa küsid:

“Kuidas praegu on? Kas valu läks liigutamisega oluliselt hullemaks või jäi samaks?”

Ma hingan korraks sisse.

“Alaselg..”

Püüan end taas nihutada et mugavamat/talutavamat asendit saada.
Aga iga selline nihelemine teravustab korraks valu.

“..ma ei tea mis sellega on”

-RASMUS-

Hoian su pead kindlalt paigal.

Niipea kui tunnen, et püüad pööramise ajal automaatselt kaasa liikuda, ütlen rahuliku häälega:

“Ei ole midagi. Ära võitle sellega.”

“Me hoiame sind. Sina lase lihtsalt kehal olla.”

Jätkan pööramist ühtlase tempoga, et liigutus oleks võimalikult sujuv.

Kui katsun ettevaatlikult mööda lülisammast allapoole ja jõuan alaselja piirkonda, näen kohe, kuidas tõmbad järsult õhku sisse ning püüad mu käe eest eemale liikuda.

Võtan sõrmed kohe ära.

“Selge.”

Ma ei vajuta enam samasse kohta.

Märgin endamisi, et alaselja palpatsioon kutsub esile selge valureaktsiooni isegi siis, kui sa seda sõnadega ei kirjelda.

Kui oled jälle vaakummadratsil selili ja hakkad ennast nihutama, panen käe õrnalt sinu käsivarrele.

“Carmen.”

Ootan, kuni vaatad minu poole.

“Ma näen, et sa otsid asendit, kus oleks vähem valus.”

Noogutan.

“Praegu on see täiesti arusaadav.”

“Ma palun siiski, et sa enam ennast ise ei nihutaks. Iga kord, kui sa seda proovid, läheb valu hullemaks.”

Vaatan sulle rahulikult otsa.

“See ütleb mulle, et su alaselg vajab praegu võimalikult palju rahu.”

Ütlen kolleegile:

“Vaakummadrats vaakumisse.”

Kuulen, kuidas madrats hakkab sinu ümber vormuma ja keha ühtlaselt toetama.

Jälgin sinu nägu selle ajal.

“Ütle mulle, kas see hakkab toetama või teeb kuskilt hoopis rohkem haiget.”

Vaatan uuesti monitorile.

Pulss on pärast liigutamist tõusnud 112/min. Näen, et see muutus langeb ajaliselt kokku liigutamise ja tugevama valureaktsiooniga. Vererõhk on 132/78 mmHg, SpO₂ püsib 99% välisõhul ja hingamissagedus on 22/min.

Pöördun kolleegi poole.

“Arvestades kukkumise mehhanismi, kuklalööki, väljendunud alaseljavalu ja seda, et ta ei ole suutnud püsti tõusta, viime ta traumakeskusesse. Vajame kiiret pildidiagnostikat.”

Vaatan uuesti sulle otsa.

“Carmen, ma ei saa praegu öelda, mis alaseljas täpselt viga on. Selleks on vaja haiglas uuringuid.”

“Aga ma saan öelda, et me käsitleme seda tõsiselt.”

“Enne kanderaamile tõstmist annan sulle, kui sul ei ole vastunäidustusi, veeni kaudu valuvaigistit. See ei pruugi valu täielikult ära võtta, aga eesmärk on, et transport oleks sulle võimalikult talutav.”

Valmistan ravimi ette ja vaatan sulle otsa.

“Enne kui ma selle manustan, küsin veel ühe asja. Kas sul on mõne ravimi vastu allergia või on mõni tugev valuvaigisti sulle varem halba enesetunnet tekitanud?”

-CARMEN- (kriis algab)-

Kuigi ma kinnitan mõistusega, et madrats hoiab selga paigal, hakkab mu keha sellele täielikule lõksus olemisele sekund-sekundilt vastu mässama.
Kivi kõvaks tõmbunud ümbris surub mind igast küljest nii tihedalt endasse, et tunnen end nagu elusalt maetuna.

Proovin vaistlikult paremat kätt liigutada, aga mu käsivars on küünarnukist randmeni paksu ja kõva kooriku sisse lukustatud. See täielik kontrolli kaotus lööb mu ajju esimese puhta õudusfääri.

“Ma ei saa liigutada.”

Mu süda hakkab rinnus metsikult taguma, kopsud tõmbuvad kramplikult kokku. Püüan teha sügavat hingetõmmet, kuid madratsi kõvad seinad ei lase..

Mul tekib hetkega tunne, et hapnik hakkab otsa saama..

Õhk minu ümber muutub järsku lämmatavaks ja kuumaks..

Mu hingamine muutub kiireks, katkendlikuks ja pinnapealseks. Tunnen, kuidas külm higi otsaesisele ilmub.

“Oota… oota, ei,”
mu hääl tõuseb, muutudes kähedaks ja värisevaks. Proovin end kogu jõust sellest kivistest kookonist välja rabeleda, kuid keha lihtsalt väriseb vastu kõvat pinda.

Alaseljast lööb liigutamise püüde peale tuline valu, aga ma ei suuda enam peatuda.

“Palun võta see ära… Palun, ma ei saa hingata!” mu silmadesse tõusevad hirmupisarad, mis valguvad madratsile.
Vaatan sulle otsa puhta paanikaga.

“Lase mind siit välja.. palun! ma ei suuda… võtke see minult pealt ära!”

Surun oma täielikult halvatud sõrmi meeleheitlikult rusikasse, ja ootan värisedes, et sa mind sellest klaustrofoobsest õudusest kuidagi päästaksid..

-RASMUS-

Astun kohe sinu vaatevälja.

Põlvitan nii, et näeksid ainult minu nägu.

“Carmen.”

Hoian hääle täiesti rahuliku.

“Vaata mulle otsa.”

Panen ühe käe õrnalt sinu õlale.

“Sa hingad. Ma näen seda.”

Jälgin su rindkere kiireid hingamisliigutusi ja monitori.

Pulss on paanikahoo tõttu tõusnud 132/min. Vererõhk 148/86 mmHg. SpO₂ püsib 99% välisõhul. Näen, et hapnikupuuduse tunnuseid ei ole – probleem on paanika ja lõksus olemise tunne.

“Carmen.”

“Olen siin.”

“Sa ei lämbu.”

“Ma tean, et tunne ütleb sulle vastupidist, aga monitor näitab, et sul on hapnikku piisavalt.”

Näen, et püüad madratsist välja rabeleda.

Panen käe sinu käsivarrele, mitte jõuga kinni hoides, vaid et sa tunneksid, et ma olen olemas.

“Ära võitle madratsiga.”

“Kui sa praegu ennast välja rebida püüad, võib su selg rohkem viga saada.”

Hingan ise aeglaselt ja räägin lühikeste lausetega.

“Vaata ainult mind.”

“Ei midagi muud.”

“Püüa teha järgmine hingamine koos minuga.”

Teen ise aeglase sissehingamise.

“Rahulikult sisse…”

“…ja välja.”

Ootan ühe hingamistsükli.

Kui näen, et paanika ei hakka taanduma ja sa jätkad kontrollimatut rabelemist, pöördun korraks kolleegi poole.

“Peatame hetkeks kanderaamile tõstmise.”

Vahetan pilgu tagasi sinule.

“Carmen.”

“Ma ei võta madratsit praegu ära, sest ma kardan, et see võib sinu seljale ohtlik olla.”

“Ma küll aga saan seda natuke kohandada.”

Ütlen kolleegile:

“Kontrolli, ega vaakum ei ole ülepingutatud. Laseme minimaalselt järele ainult nii palju, et tugi säilib.”

Ootan, kuni madratsi rõhku vähendatakse veidi, ilma et lülisamba stabiliseerimine kaoks.

Jälgin kohe sinu nägu.

“Kas see muutis tunnet natukenegi?”

Hoian sinuga silmsidet.

“Sa ei ole üksi.”

“Me ei hakka sind vägisi liigutama enne, kui ma näen, et saad jälle natuke rahulikumalt hingata.”

Jätkan sinu hingamise, teadvuse ja monitori jälgimist, valmis vajadusel kohandama plaani, kuid püüdes samal ajal säilitada sinu selja jaoks võimalikult ohutu asendi.

-CARMEN-

Su sõnad ja katsed mind hingama panna kajavad mu kõrvus nagu läbi paksu veekihi.

Ma kuulen sind, ma näen su nägu enda kohal, aga mu ratsionaalne mõistus on täielikult välja lülitunud. Ellujäämisinstinkt on võimust võtnud.

Kui sinu kolleeg vaakumit minimaalselt järele laseb, ei too see mingit kergendust. Vastupidi, see väike vabadus ja madratsi kergem liikumine mu ümber kinnitavad mu paanikas ajule vaid ühte: ma saan siit minema, ma pean end vabaks rabelema.

“Ei, ei, ei!”
mu hääl murdub täielikuks karjatuseks.

Ma ei suuda su hingamisrütmi jälgida — hingan nii kiiresti ja katkendlikult, et kurk muutub hetkega tuliseks ja kuivaks.

Ma ei vaata enam sulle otsa. Mu silmad on pärani, pilk hüpleb hullunult ringi.

Hakkan meeleheitlikult ja kontrollimatult kogu kehaga ristlema. Unustan täielikult oma vigastatud alaselja.
Kui mu puusad ja selg vastu madratsi seinu rabelevad, käib vigastatud kohast läbi nii kirjeldamatult terav ja lõikav valu, et ma kiljatan valust, kuid isegi see ei pane mind peatuma.
Adrenaliin uputab mu keha üle.

“Laske mind lahti! Palun, laske mind välja!” karjun läbi nutu, mu nägu on higist märg ja pisarad voolavad ojadena.

Proovin oma lukustatud õlgadega ülespoole väänelda, et kätelgi mingit liikumisruumi tekiks.
Kiire ja pinnapealse hingamise tõttu hakkavad mu sõrmeotsad surisema, tekitades tunde, et ma päriselt kaotan kohe teadvuse.
Ma ei kuule enam su rahustavaid lauseid.

Ma lihtsalt värisen, rabelen täisjõust vastu rihmu ja anun puhtas surmahirmus, silmad pilguga sinust läbi vaatamas:

“Ma suren siia ära… Palun, võtke see ära!!”

-RASMUS-

Astun kohe veel lähemale, nii et oled minu vaateväljas.

“Carmen!”

Mu hääl on nüüd valjem ja kindlam, kuid mitte karjuv.

“Kuula mind.”

Näen, et sa ei reageeri enam sisuliselt minu sõnadele. Su pilk liigub sihitult, hingamine on väga kiire ja kontrollimatu ning kogu keha püüab madratsist välja murda. Samal ajal näen, kuidas iga selline liigutus kutsub alaseljas esile tugeva valureaktsiooni.

Vaatan monitori.

Pulss on tõusnud 145/min. SpO₂ on endiselt 99%. Näen, et rindkere liigub kiiresti ja õhk käib sisse-välja. See kinnitab mulle, et probleem ei ole hapnikupuudus, vaid äge paanikareaktsioon koos hüperventilatsiooniga.

Panen ühe käe õrnalt sinu õlale, teise käsivarrele. Ma ei suru sind jõuga vastu madratsit, vaid püüan vähendada kontrollimatuid liigutusi.

Ütlen kolleegile rahulikult, kuid otsustavalt:

“Ära lase teda madratsist välja. Ta võib selga oluliselt rohkem vigastada.”

Pöördun päästjate poole.

“Palun tulge siia. Vajame abi, et hoida liigutused võimalikult väikesed. Ärge suruge jõuga, hoidke lihtsalt õlad ja vaagen stabiilsena.”

Vaatan uuesti sinu poole.

“Carmen!”

“Oled praegu paanikas.”

“Sa ei sure.”

Kuigi ma ei eelda, et sa neid sõnu hetkel täielikult töötled, räägin edasi ühtlase häälega.

“Ma ei lase sul üksi olla.”

Näen, et hingamine muutub järjest kiiremaks ja sõrmed tõmbuvad pingesse.

Ütlen kolleegile vaikselt:

“Ta hüperventileerib. Valu ja klaustrofoobia on kontrolli alt väljas.”

Teen kiire otsuse.

“Valmistame väikese annuse rahustit. Eesmärk ei ole teda magama panna, vaid katkestada paanikaspiraal, et ta ei vigastaks ennast rohkem.”

Kolleeg valmistab ravimi ette.

Kontrollin veel korra vererõhku, pulssi ja teadvusseisundit enne manustamist.

Vaatan sulle otsa.

“Carmen.”

“Ma annan sulle nüüd ravimit, mis aitab selle paanikahoo maha võtta. Samal ajal jälgime kogu aeg sinu hingamist, pulssi ja vererõhku.”

Valmistan kanüüli kaudu ravimi aeglaseks manustamiseks ette, jälgides pidevalt sinu hingamist ja teadvust, et saavutada rahunemine ilma hingamist pärssimata.

Ümberringi jääb kogu meeskond rahulikuks. Keegi ei tõsta häält ega kiirusta. Kõigi tähelepanu on sellel, et sinu lülisammas püsiks võimalikult liikumatuna ja paanikahoog saaks turvaliselt kontrolli alla.

-CARMEN-

Su valjem ja kindlam hääl lõikab korraks läbi mu peas valitseva kohina, kuid sõnad “Sa ei sure” ja “Ma annan sulle nüüd ravimit” tekitavad mu paanikas ajus täieliku lühise. Sõna “ravim” ja kanüüli suunas liikumine ei mõju rahustavalt — minu jaoks tähendab see, et ma kaotan viimasegi kontrolli oma keha üle. Mind pannakse magama, mind lukustatakse siia kirstu igaveseks.

“EI! Ärge pange midagi… ärge tehke!”

mu hääl muutub täiesti kähedaks, peaaegu kriiskavaks, kui ma meeleheitlikult pead ühelt küljelt teisele viskan, püüdes su käte ja madratsi vahelt pääseda.

Kui päästjad su ümber positsioonidele asuvad ja oma suured, rasked käed õrnalt, kuid kindlalt mu õlgadele ja vaagnale asetavad, reageerib mu keha nagu nurka surutud loom.

See täiendav füüsiline surve, kuigi leebe, on viimane piisk. Ma olen täielikult lõksus.

Ma ei saa liigutada ühtegi liigest, mind hoitakse jõuga kinni. Puhta õuduse laine lööb üle pea.

“Laske mind lahti! Appi! Palun, ärge hoidke mind!”

karjun, muutes rabelemise nii meeleheitlikuks, et mu vaagen püüab päästjate käte all maast lahti tõusta.

See äkiline jõnksatus saadab alaseljast üles sellise halastamatu ja terava valulöögi, et mu järgmine karjatus katkeb poolepealt.
Tõmban kopsud kramplikult õhku täis ja jään sekundiks täiesti kangeks, nägu valust kõveras, enne kui uuesti nutma puhken.

Mu hingamine on nii kiire ja pinnapealne, et ma ei suuda enam sõnu kuuldavale tuua, vaid kuuldavale tuleb ainult katkendlik, hirmunud oigamine.

Mu sõrmed ei tõmbu enam lihtsalt pingesse — need kisuvad kontrollimatult krampi.

Mu silmad on pärani, täis puhast, loomalikku surmahirmu.
Ma vaatan sulle otsa, kuid ma ei näe enam meedikut — ma näen kedagi, kes mind kinni hoiab, samal ajal kui mu keha õhupuuduse käes hääbub. Ma värisen päästjate käte all üleni, suutmata seda peatada, kui sa ravimiga kanüüli poole liigud.

-RASMUS-

Peatan käe enne kanüüli.

Ma ei manusta ravimit jõuga.

Näen hetkega, et sinu paanika ei ole enam lihtsalt hirm – sa ei töötle enam seda, mida ma räägin. Kõik, mida sa näed, tundub sulle ohuna.

Ütlen kolleegile rahulikult:

“Peata hetkeks.”

Võtan kanüüli küljest süstla eemale ja lasen sul seda näha.

“Praegu mitte.”

Keskendun täielikult sinule.

“Carmen.”

Mu hääl on madal ja rahulik.

“Ma kuulsin sind.”

“Ma ei süsti sulle praegu midagi.”

Teen väikese pausi.

“Keegi ei pane sind magama.”

Vaatan monitori.

Pulss on väga kõrge, hingamine on ülikiire, kuid SpO₂ püsib endiselt normis. Näen, et sõrmede krampi tõmbumine sobib kokku tugeva hüperventilatsiooniga.

Ütlen kolleegile vaikselt:

“See on tõenäoliselt hüperventilatsioonist tingitud karpopedaalne spasm.”

Pöördun uuesti sinu poole.

“Carmen.”

“Ma tahan, et sa lihtsalt kuuleksid ühte asja.”

“Sa saad praegu õhku.”

“Ma näen, kuidas su rindkere liigub.”

Ma ei sunni sind minu hingamist järgima, sest näen, et sa ei ole selleks hetkel võimeline.

Ütlen päästjatele:

“Ärge hoidke rohkem, kui on hädavajalik. Ainult nii palju, et ta ei keeraks ennast.”

Keegi ei suru sind jõuga vastu madratsit. Hoiame ainult ära selle, et järsk pöördumine võiks sinu selga veel rohkem vigastada.

Näen, kuidas järjekordne tugev rabelemine lõpeb äkilise valukarjatusega alaseljast.

Ütlen kohe:

“Peatu. Ma nägin seda.”

“See liigutus tegi seljale väga haiget.”

Ma ei puuduta enam kanüüli.

Vaatan korraks kolleegile otsa.

“Me ei saa teda sellises seisundis ohutult transportida. Kõigepealt peame paanika kontrolli alla saama.”

Siis pöördun uuesti sinu poole.

“Carmen.”

“Ma ei hakka sulle praegu midagi salaja süstima.”

“Kui ma annan mõne ravimi, ütlen ma sulle enne täpselt, mis ravim see on ja miks ma seda annan.”

Teen pausi.

“Aga praegu on kõige tähtsam see, et sa ennast nende järskude liigutustega rohkem ei vigastaks.”

Jään sinu vaatevälja, räägin edasi rahulikul toonil ja jälgin pidevalt sinu hingamist, pulssi, teadvust ning seda, et sinu kontrollimatud liigutused ei põhjustaks uut lülisambavigastust. Samal ajal olen valmis raviplaani uuesti hindama niipea, kui sul tekib kasvõi lühike hetk, kus saad minu juttu taas teadlikult jälgida.

-CARMEN-

Mu kramplikult pärani silmad fikseeruvad hetkeks süstlale, mida sa eemale viid.

Su madal ja rahulik hääl: “Ma ei süsti sulle praegu midagi” püüab mu paanika seest teed leida, kuid mu keha on juba kontrollist täielikult lahti ühendatud.

Adrenaliinitorm juhib mind täistuuridel edasi.
Ma kuulen su sõnu, aga mu aju ei suuda neid mõtteks kokku panna.

Ma ei saa oma käsi rusikast lahti, isegi kui ma tahaksin. See omakorda kasvatab mu surmahirmust ajendatud paanikat.
Mu huuled on nii tuimad, et ma ei suuda enam isegi sõnu öelda.

Kui sa käsid päästjatel survet vähendada, tunnen seda minimaalset vabadust, kuid mu lukustatud keha tõlgendab seda viimase võimalusena põgeneda.

Teen uue, meeleheitliku ja kontrollimatu jõnksatuse, püüdes end õlgadest üles väänelda.

Sellele järgneb katastroofiline tagajärg. Alaseljast lööb läbi niivõrd terav, rebiv ja põrgulik valulaine, et mu kopsud tühjenevad hetkega õhust.

See ei ole enam lihtsalt valu — see on šokk.
Mu keha tõmbub sekundi murdosaks täiesti pulksirgeks ja kangeks, mu silmad pööravad hetkeks tagurpidi ning järgmine karjatus katkeb kurgus lämbuvaks korinaks.

Valu intensiivsus murrab mu viimasegi vastupanu.

Pulss teeb uue hüppe ülespoole.

Kohe pärast seda ülimat valušokki vajub mu pea jõuetult küljele.
Ma ei rable enam.
Mu keha muutub järsku lõdvaks, käed vajuvad krambist vabaks, kuid jäävad elutult lebama.

Mu pärani silmad vajuvad poolenisti kinni, pilk muutub uduseks ja täiesti ekslevaks.

Ma ei vaata enam sind. Ma ei reageeri su häälele ega oma nimele.

Suurest valust hakkab mu teadvus hägunema ja ma libisen minestuse äärele.
Mu hingamine aeglustub järsult..

-RASMUS-

Näen muutust kohe.

“Stopp.”

Kõik liikumine peatub.

Vaatan sinu nägu.

“Carmen.”

Sa ei vasta.

Hindan hetkega ABC-d.

Asetan käe õrnalt sinu õlale.

“Carmen, kuule mind.”

Samal ajal jälgin rindkere liikumist.

Näen, et hingamine on olemas, kuid võrreldes eelneva hüperventilatsiooniga on see järsult aeglustunud ja muutunud pindmiseks.

Vaatan monitori.

Pulss, mis oli paanikahoo ajal väga kõrge, on nüüd hakanud langema. See muutus langeb kokku äärmusliku valu ja teadvuse hägustumisega. Vererõhk on langenud 108/68 mmHg, pulss 96/min, SpO₂ 98% välisõhul.

“Pupillid.”

Valgustan mõlemat pupilli.

Pupillid on jätkuvalt võrdsed ja reageerivad valgusele.

Kontrollin kiiresti radiaalpulssi.

Pulss on olemas.

Ütlen kolleegile:

“Anna mulle GCS.”

Hindan valjult.

“Silmad avanevad ainult kõnetusele.”

“Kõne puudub.”

“Valule lokaliseerib.”

“GCS 9.”

Vaatan uuesti sinu poole.

“Carmen.”

“Kui sa kuuled mind, pigista minu kätt.”

Sirutan käe sinu pihku, jälgides, kas tuleb vähimgi tahtlik liigutus.

Pöördun kolleegi poole.

“Valmistame hapniku.”

Asetame sulle ettevaatlikult hapnikumaski ja alustame mõõduka vooluga hapnikuravi, sest pärast sellist seisundimuutust tahan tagada võimalikult hea hapnikuga varustatuse, kuigi SpO₂ on veel normis.

Võtan raadiosaatja.

03:53

“Brigaad 2-4 häirekeskusele.”

“Patsiendi seisund on muutunud. Pärast hinnanguliselt mitme meetri kõrguselt kukkumist, kuklalööki ja väljendunud alaseljavalu tekkis äge paanikareaktsioon, millele järgnes tugev valureaktsioon ja teadvuse langus. GCS üheksa. Hingamine spontaanne, vereringe stabiilne. Alustame kohest transporti traumakeskusesse. Palun teavitage vastuvõtvat haiglat.”

Panen raadiosaatja käest.

Vaatan päästjate ja kolleegi poole.

“Liigume kohe kanderaamile. Minu lugemise järgi.”

Asetan käed uuesti sinu pea ümber.

“Pea kontrollitud.”

“Kolm… kaks… üks…”

Alustame kogu keha ühes plokis kanderaamile tõstmist, jälgides kogu liigutuse vältel sinu hingamist, pulssi ja võimalikku teadvuse muutust.

-CARMEN- (poolteadvuses)-

Hapnikumaski jahe kumm vastu mu higist märga nägu ja selle sisse voolav värske õhk toovad mind uduseks muutunud teadvusesse hetkeks tagasi, kuid ma ei suuda silmi avada. Kui sa ulatad oma käe ja palud mul seda pigistada, liiguvad mu krambist vabanenud sõrmed su peopesas vaid vaevumärgatavalt, jõuetult. Mul ei ole jõudu, et su haardest kinni hoida.

Kui te mind tõstate.. piisab sellest väikesest vertikaalsest nihutamisest, et alaselja vigastatud piirkonnas tekiks uus, tuim ja rõhuv surve. Ma ei karju enam. Mu suletud silmalaugude vahelt valgub lihtsalt paar uut pisarat üle meelekohtade maski sisse ja suust pääseb kuuldavale nõrk, vaevukuuldav ohe.

Kui mind kanderaamile lukustatakse ja kiirabiauto tagauksed paugatades sulguvad, vajun ma uuesti sügavamale sellesse poolteadvusetusse olekusse.

-RASMUS-

Tunnen sinu sõrmedes nõrka liigutust.

Noogutan.

“Selge. Reageerid.”

Pigistan õrnalt vastu.

“Väga tubli.”

Kui tõstmise ajal kostab vaid vaikne ohe ja näen pisaraid maski alla valgumas, ütlen rahulikult:

“Ma tean.”

“Me oleme peaaegu autos.”

Hoiame kanderaami täiesti horisontaalselt ja viime sind võimalikult sujuvalt kiirabisse.

03:56

Lükkan kanderaami lukustisse.

Klõps.

Kontrollin, et see on kindlalt fikseerunud.

Sulgen tagauksed.

Kiirabi hakkab liikuma.

Istun sinu kõrvale.

Ühendan monitori uuesti.

Vaatan näite.

Pulss 94/min. Vererõhk 110/70 mmHg. SpO₂ 99% hapnikuga. Hingamissagedus 12/min. EKG-l siinusrütm.

Kontrollin uuesti pupille.

Need on endiselt võrdsed ja reageerivad valgusele.

Kummardan veidi lähemale.

“Carmen.”

“Kas kuuled mind?”

Jälgin, kas silmalaud liiguvad või tuleb häälitsus.

Võtan su randmest kinni ja hindan uuesti pulssi.

Seejärel pöördun kolleegi poole.

“Seisund pärast tugevat valu ja paanikat on praegu rahulikum, aga teadvus on langenud. Jätkame sagedast GCS-i hindamist. Valuravi lükkame seni edasi, kuni olen kindel, et neuroloogiline seisund on stabiilne ja saame selle ohutult teha.”

Võtan raadiosaatja.

“Brigaad 2-4 traumakeskusele.”

“Toome noore naise pärast kukkumist vaatetorni redelilt. Tugev kuklalöök vastu kivi, väljendunud alaseljavalu, võimetus püsti tõusta. Paanikahoo järel tekkis teadvuse langus. Hetkel GCS hinnanguliselt üheksa, hemodünaamiliselt stabiilne. Kael fikseeritud, vaakummadrats, veenitee olemas. Saabumisaeg ligikaudu kaksteist minutit.”

Panen raadiosaatja käest.

Vaatan uuesti sinu poole.

“Carmen.”

“Sa ei pea praegu midagi ütlema.”

“Kui kuuled mind, piisab sellest, kui pigistad korraks mu kätt või avad silmad.”

Jään kogu sõidu vältel sinu kõrvale, jälgides iga paari minuti järel hingamist, pulssi, vererõhku, pupille ja teadvusseisundit, valmis reageerima kohe, kui sinu seisund peaks uuesti muutuma.

-CARMEN-

Sireenide rütmiline ulgumine ja auto kere vibreerimine hakkavad mu peas olevast paksust udust läbi tungima.

Su hääl, mis räägib “vaatetorni redelilt kukkumisest” ja “saabumisajast kaksteist minutit”, ei tundu enam kauge kajana. See lööb järsku reaalsusena pähe.

Tõmban hapnikumaski all järsult ja sügavalt õhku sisse. Mu silmalaud värisevad ja lähevad pärani.

Esimese asjana näen ma kiirabiauto neoontulesid ja sinu nägu minu kohal, kuid mu pilk on alguses täiesti eksinud ja fookuseta.

“K… kus…?”

proovin öelda, aga hääl on vaid kähe sosin ja mask summutab selle.

Ja siis jõuab mulle kohale reaalsus.
Ma proovin pea pööramisega su käest eemale tõmbuda, kuid kaelakrae ja vaakummadrats hoiavad mind täielikult paigal.
Proovin käsi tõsta, et maski näolt rebida, kuid mu käed on ikka veel külgedele lukustatud, kõva kooriku sees kinni.
Mälu eelnevast õudusest ja kipsitundest taastub sekundi murdosaga.

“Ei… ei, … laske mind välja!”

Hirm taastub topeltkiirusel.

Mu hingamine, mis oli äsja rahulik, katkeb ja muutub hetkega uuesti ülikiireks, pinnapealseks..

Ma unustan su eelmise lubaduse, et sa midagi ei süsti mu segaduses ja desorienteeritud aju arvab praegu, et mind on kuhugi vangi pandud.

Hakkan meeleheitlikult ja jõuliselt kogu kehaga vaakummadratsis ristlema. See rabelemine liigutab mu vigastatud alaselga ja see toob kaasa uue, kirjeldamatu valušoki.

Kiljatan maski alla valust, tõmmates jalad vaistlikult põlvedest kõveraks (õigemini üritades seda teha), mis teeb valu veelgi hullemaks.

“Võta see ära! Palun, võta see mask ära, ma lämbun! Laske mind siit autost välja!”

karjun ma läbi nutu, mu silmad on puhtast hirmust ja paanikast pärani ja ma püüan oma sõrmedega su randmest, küünte ja täisjõuga kinni haarata.

Ma ei kuula ühtegi su käsklust, ma olen tagasi seal samas klaustrofoobses põrgus, aga seekord liikuvas autos ja veelgi suuremas segaduses.

-RASMUS-

Näen kohe, et teadvus on tagasi tulnud, kuid sa oled täielikult desorienteeritud.

Toetan ühe käega hapnikumaski, et see paigast ei liiguks, kuid ei suru seda jõuga vastu nägu.

“Carmen!”

Räägin selgelt ja piisavalt valjult, et sireenist üle kostaks.

“Sa oled kiirabiautos.”

“Sa kukkusid.”

“Sa oled elus.”

Näen, et püüad maski eest ära saada.

Võtan maski hetkeks näolt eemale, hoides hapnikuvooliku valmis.

“Ma võtan maski korraks eest.”

“Sa ei lämbu.”

Jälgin kohe SpO₂ näitu ja sinu hingamist.

Näen, et hingad väga kiiresti, kuid õhk käib vabalt sisse-välja.

Panen maski enda kõrvale.

“Carmen.”

“Vaata mind.”

Ma ei püüa sind sundida hingama minu rütmis. Praegu on tähtsam, et sa saaksid aru, kus sa oled.

“Kas kuuled mind?”

“Olen Rasmus. Kiirabi.”

“Me sõidame haiglasse.”

Tunnen, kuidas haarad mu randmest kogu jõuga.

Ma ei tõmba kätt ära.

“Hoia kinni.”

“See on lubatud.”

Näen monitorilt, et pulss tõuseb taas kiiresti üle 140/min. Hingamissagedus on väga kiire, kuid SpO₂ püsib 98% ka ilma maskita.

Samal ajal näen, kuidas üritad jalgu kõverdada.

Ütlen kohe kindlalt:

“Ära.”

“Su alaselg sai just uuesti haiget.”

Pöördun kolleegi poole.

“Vähenda kiirust, kui liiklus lubab. Tal on iga auto õõtsumine praegu valus.”

Vahetan pilgu jälle sinule.

“Carmen.”

“Kas sa tunned praegu kõige rohkem valu… või hirmu?”

Ootan vaid hetke.

“Tegelikult ei pea vastama.”

“Nooguta, kui kuuled mind.”

Jälgin, kas saad kasvõi väikese noogutuse teha või pigistad mu rannet.

Näen, et sa ei suuda paigal püsida ning iga rabelemine põhjustab uue valusööstu.

Ütlen kolleegile vaiksemalt:

“Kui see paanika ei taandu ja ta jätkab selja vigastamist, peame uuesti kaaluma ravimit. Aga ainult minimaalses annuses ja pärast seda, kui olen talle uuesti selgitanud, mida me teeme.”

Pöördun kohe tagasi sinu poole.

“Carmen.”

“Praegu ei hakka ma sulle midagi süstima.”

“Ma tahan kõigepealt, et sa teaksid ühte asja.”

“Sa ei ole kinni sellepärast, et sind vangis hoida.”

“Vaakummadrats hoiab su selga paigal. Iga kord, kui sa püüad sealt välja tulla, näen ma sinu näost, kui tugevalt see haiget teeb.”

Hoian randme endiselt sinu käes.

“Ma ei lähe kuhugi.”

“Jään sinu kõrvale kogu sõidu lõpuni.”

Samal ajal jälgin katkestamatult sinu hingamist, teadvusseisundit ja monitori ning olen valmis sekkuma kohe, kui hingamine, vereringe või neuroloogiline seisund peaks muutuma.

-CARMEN-

Maski näolt eemaldamine toob mu nahale hetkeks jaheda autoõhu, kuid see ei peata mu peas keerlevat katastroofi.

Su hääl “Sa oled kiirabiautos. Sa kukkusid. Olen Rasmus.” jõuab minuni küll infona, kuid mu paanikas aju tõlgendab seda ikkagi ohuna.

Minu jaoks ei tähenda “kiirabi” ja “haigla” hetkel pääsemist, vaid seda, et minuga on juhtunud midagi kohutavat, millest mul pole õhku ega võimalust põgeneda.

“Ei… ei!”

mu hääl rebitakse kurgust välja katkelise, käheda karjatusena. Surun oma küüned veelgi meeleheitlikumalt su randmesse, otsides sinust tuge, kuid samal ajal suutmata lõpetada võitlust selle nähtamatu vangistusega.

Su küsimus “Kas sa tunned praegu kõige rohkem valu… või hirmu?” jääb õhku — ma ei suuda noogutada. Ma ei kuule seda. See küsimus taandub koos kõige muuga kaugeks fooniks, sest mu silme ees hakkab hirmust ja hapnikuvahetuse segadusest pilt reaalselt eest mustaks tõmbuma. Mu maailm on ahenenud üheks ainsaks punktiks: ma olen elusalt kirstu maetud ja see auto viib mind kuhugi, kus ma kaotan kontrolli lõplikult.

“Lase mind lahti… palun, tehke see lahti!”

mu silmad veerevad paaniliselt ringi, nägemata enam su rahustavat nägu, kuigi mu pilk on suunatud sinule.

Keeld jalgu liigutada ei jõua kohale.
Ma rebin end uuesti täisjõust ülespoole, püüdes vaagnat ja selga madratsist lahti rebida, et sellest kipsilaadsest haardest pääseda.

See järsk, kontrollimatu liigutus tabab vigastatud lülisammast nii rängalt, et alaseljast plahvatab läbi kogu keha halastamatu, tulikuum valujuga. Ma ei suuda isegi karjatada — valu lööb hinge kinni, keha tõmbub sekundiks pulksirgeks, selg lookas vastu kõva madratsit.

Aga hirm on valust tugevam. Niipea kui see halvim valulaine möödub.. ma ei suuda paigal olla.
Adrenaliin uputab mu mõistuse nii täielikult üle, et ma hakkan uuesti, silmad pärani ja pisaratest märjad, pead meeleheitlikult ühelt küljelt teisele pilduma.

“Ma suren… ma suren ära… võtke see pealt ära…!!!”

kriiskan ma läbi täieliku surmahirmu, üleni värisedes ja liikuva kiirabiauto kanderaamil meeleheitlikult rabeldes, allumata ühelegi ratsionaalsele mõttele või rahustusele.

-RASMUS-

Näen, et sa ei ole enam võimeline minu juhiseid sisuliselt järgima.

Sa ei “ei taha” koostööd teha – sa lihtsalt ei suuda. Paanika on täielikult kontrolli üle võtnud.

Vajutan siseraadio nuppu.

“Palun teata traumakeskusele, et patsiendil on korduv kontrollimatu paanikareaktsioon, mis ohustab lülisamba immobilisatsiooni. Saabume esimesel võimalusel.”

Vahetan pilgu juhiga.

“Jätka võimalikult sujuvalt. Me ei peatu, kui just seisund seda ei nõua.”

Pöördun kohe tagasi sinu poole.

“Carmen.”

Ma ei tõsta häält.

“Ma kuulen sind.”

“Sa ütled, et sa sured.”

Teen lühikese pausi.

“Praegu näen ma midagi muud.”

Näitan korraks monitori nii, et kui su pilk sinna satub, oleks see sinu vaateväljas.

“Su süda lööb väga kiiresti.”

“Sa hingad.”

“Sa ei lämbu.”

Näen aga samal ajal, kuidas uus jõnksatus käib läbi alaselja ja kogu keha tõmbub valust kangeks.

Ütlen kohe kolleegile:

“See ei ole enam jätkusuutlik.”

Hindan mõne sekundiga uuesti olukorra.

Hingamisteed on vabad.

Hingamine on spontaanne.

Vereringe on olemas.

Kuid iga järgmine rabelemine võib süvendada võimalikku lülisambavigastust ning transport muutub järjest ohtlikumaks.

Vaatan uuesti sulle otsa.

“Carmen.”

“Kuula mind kasvõi ühe lause.”

“Ma ei taha sind magama panna.”

“Ma tahan katkestada selle paanikahoo, sest praegu teeb iga liigutus sinu seljale rohkem haiget.”

Hoian oma käe endiselt sinu käe all. Ma ei püüa seda vabastada.

“Pärast ravimit jälgin ma kogu aeg sinu hingamist, pulssi ja vererõhku.”

“Ma olen kogu aeg sinu kõrval.”

Pöördun kolleegi poole.

“Manustame väikese, ettevaatlikult tiitritud annuse rahustavat ravimit intravenoosselt. Valime võimalikult väikese annuse, et vähendada paanikat ja kontrollimatut rabelemist, säilitades samal ajal spontaanse hingamise.”

Jälgin samal ajal monitori katkestamatult.

Ütlen sulle vahetult enne manustamist:

“Carmen.”

“Ma ütlesin sulle enne, et ma ei tee seda salaja.”

“Ma annan nüüd ravimit.”

“Mitte selleks, et sind karistada või magama panna.”

“Selleks, et su keha lõpetaks selle võitluse, mis teeb sulle praegu kõige rohkem haiget.”

Jään kogu tähelepanuga sinu juurde, valmis kohe toetama hingamist, kui see peaks muutuma, ning jälgin sekundi kaupa, kas hingamine, pulss, teadvus ja lihaspinge hakkavad pärast ravimi aeglast manustamist muutuma.

-CARMEN-

Kui sa süstla kanüüli külge ühendad ja mu vaateväljas sellest rahuliku häälega räägid, ei ole su sõnadel “see ei ole karistus” mu jaoks mingit kaalu. Minu paanikas aju näeb ainult ühte: sa reedad mu usalduse ja võtad minult viimasegi võimaluse ellu jääda..

“EI! EI TOHI!”
mu hääl murdub täielikuks, kurgupõhjast tulevaks kriiskamiseks. Kuid mu keha on lukus ja kanüül on teises käes — ma olen võimetu seda peatama.

“Ära tee… palun, ära pane mind magama… ma ei tule enam tagasi…!!!”

Mu silmades on puhas, surmahirmust ajendatud viha ja reetmistunne. Vaatan sulle otsa nagu oma timukale, kui sa kolbile vajutad.

Tunnen peaaegu kohe, kuidas külm jutt liigub mööda veeni ülespoole. See tekitab mu segaduses ajus uue tõrke — proovin veel viimast korda meeleheitlikult kogu kehaga vaakummadratsis rabeleda, visates pead küljelt küljele ja püüdes end sellest keemilisest lõksust vabaks rebida.
Alaseljast lööb jälle läbi nürim, kuid sügav valulaine, aga see ei huvita mind enam. Ma karjun, kuni mu hääl lihtsalt hääbub..

Siis hakkab ravim toimima.
See on hirmuäratav ja ränk tunne, sest mu mõistus üritab ikka veel täiel kiirusel edasi tormata, kuid keha keeldub allumast. See on nagu elusalt omaenda kehasse vangistamine.

Kõigepealt kaob mu hääl. Suunurgad muutuvad pehmeks ja ma ei suuda enam sõnu öelda, suust pääseb vaid vaikne ohe. Mu pärani silmad ei suuda enam fookust hoida — pilt su näost hakkab uduseks muutuma, kuigi ma püüan meeleheitlikult su pilku tabada, et sulle oma hirmu näidata.

Tunnen, kuidas mu ranne valgub jõuetult ja pehmelt sinu peopessa, suutmata enam grammigi survet avaldada. Kogu see meeleheitlik rabelemine raugeb sekunditega. Mu keha vajub raskelt, pehmelt ja täielikult kivi kõva ümbrise sisse..

Hingetõmbed muutuvad sügavaks ja raskeks, suust pääseb pärast iga väljahingamist vaikne, jõuetu sahin..

Silmalaud muutuvad raskeks. Ma ei suuda neid enam lahti hoida. Need vajuvad poolenisti kinni, jättes vaid väsinud pilgu. Ma ei ole magama jäänud — ma kuulen ikka veel sireenide ulgumist ja tunnen su kätt oma randmel, aga ma olen oma paanika sisse täielikult halvatud. Ma ei saa enam võidelda. Pisaraid voolab ikka veel tasaselt üle mu meelekohtade, aga keha on liikumatu..

-RASMUS-

Näen muutust sekundite jooksul.

Ma ei võta pilku sinult.

“Carmen.”

“Ma olen siin.”

Tunnen, kuidas su haare mu randmelt lõtvub.

Ma ei lase sinu käest lahti.

Vaatan monitori.

Pulss hakkab aeglaselt langema 148… 136… 124/min. Hingamine muutub sügavamaks ja korrapärasemaks. SpO₂ püsib 99%. EKG-l on endiselt siinusrütm.

Jälgin iga hingetõmmet.

Rindkere liigub ühtlaselt.

Kuulan hingamiskahinad üle.

“Hingamine on hea.”

Pöördun korraks kolleegi poole.

“Ravimi toime on saabunud. Hingamine spontaanne. Jätkame pidevat jälgimist.”

Vahetan pilgu kohe tagasi sinule.

Näen, et pisarad voolavad endiselt.

Võtan taskust pehme marli ja kuivatan ettevaatlikult pisarad maski serva alt, liigutamata sinu pead.

“Carmen.”

“Sa ei ole üksi.”

“Sa ei kao ära.”

Ma ei räägi rohkem, kui vaja.

Tean, et oled endiselt teadvusel, isegi kui keha enam ei allu.

Seepärast selgitan iga järgmise tegevuse enne selle tegemist.

“Ma kontrollin nüüd uuesti su pulssi.”

Asetan kaks sõrme randmele.

“See on kõik.”

Mõne sekundi pärast:

“Kontrollin vererõhku.”

Vererõhumansett täitub.

Näidik peatub.

116/72 mmHg.

Pulss 112/min.

Hingamissagedus 14/min.

Pupillid on jätkuvalt võrdsed ja reageerivad valgusele.

Hindan uuesti teadvust.

“Carmen.”

“Kui kuuled mind, pilguta korra.”

Ootan rahulikult, ilma sind puudutamata rohkem kui vajalik.

Siis võtan raadiosaatja.

04:02

“Brigaad 2-4 traumakeskusele.”

“Patsiendi paanikareaktsioon on pärast väikest tiitritud rahusti annust taandunud. Hingamine spontaanne, saturatsioon 99%, vereringe stabiilne. Immobilisatsioon säilib. Jätkuvalt kahtlus lülisambavigastusele ja peatraumale. Saabume umbes kuue minuti pärast.”

Panen raadiosaatja käest.

Istun tagasi sinu kõrvale.

Jätan oma käe õrnalt sinu randme juurde, et sa tunneksid, et keegi on kõrval.

“Carmen.”

“Praegu ei pea sa mitte midagi tegema.”

“Me viime sind turvaliselt haiglasse.”

Jään vaikseks.

Ainus, mida ma nüüd teen, on sinu hingamise, pulsi, vererõhu, pupillide ja teadvusseisundi pidev jälgimine kuni traumakeskuse ukseni.

-CARMEN- (rahustatud, poolteadvuses)-

Kui sa marliga mu silmi kuivatad, on su puudutus ootamatult õrn võrreldes selle kareda reaalsusega, mis mu ümber toimub. Su lubadus “Sa ei kao ära” jääb mu hinges kajama, kuigi ma ei suuda seda sulle kuidagi näidata.

Su palve peale silmi pilgutada, kui ma sind kuulen, püüan teha ülima pingutuse. Mu poolavatud, tinarasked ripsmed värisevad hetkeks ja vajuvad siis korraks täielikult kinni, enne kui uuesti vaevu-vaevu avanevad. See on ainus reaktsioon, milleks mu keemiliselt vaigistatud keha praegu suuteline on. Aga ma loodan meeleheitlikult, et sa nägid seda.

Mu keha ei võitle enam. Sireenide ulgumine väljaspool kiirabiautot hakkab tunduma ühtlase, uinutava suminana..

Laman täiesti liikumatult, suletud silmadega, hingates sügavalt ja ühtlaselt.

Ma kuulen su viimast raadioteadet haiglale ja tunnen, kuidas auto teeb paar järsemat pööret, vähendab kiirust ja peatub lõpuks täielikult.

Sireenid vaikivad järsku.

Tagauksed paugatavad lahti..

-RASMUS-

04:08

Kuulen, kuidas kiirabiauto peatub.

Sireen vaikib.

Tagauksed avanevad.

Jahedam õhk voolab autosse.

Vaatan kohe sinu poole.

Näen seda väikest pilgutust.

Noogutan vaikselt.

“Nägin.”

“Sellest piisab.”

Kontrollin veel kord monitori.

“Pulss 104.”

“Vererõhk 118/74.”

“SpO₂ 99%.”

“Hingamine rahulik.”

Pöördun traumatiimi poole, kes on kanderaami juures valmis.

“Tegemist on kontaktse naisega pärast kukkumist vaatetorni redelilt. Kukkumisel tugev kuklalöök vastu kivi. Väljendunud kuklavalu ja alaseljavalu sündmuskohal. Püsti tõusta ei suutnud. Neuroloogiliselt liigutas kõiki jäsemeid, kuid valu piiras liigutusi.”

Kõnnin kanderaami peatsis, käed endiselt pea fikseerimisel.

“Transporti raskendas väga tugev klaustrofoobne paanikareaktsioon vaakummadratsis. Patsient muutus desorienteerituks ja kontrollimatult rahutuks, mistõttu tekkis oht lülisambavigastuse süvenemiseks. Manustasime väikese tiitritud annuse rahustit intravenoosselt. Hetkel hingab spontaanselt, hemodünaamika on stabiilne.”

Annan pilguga märku.

“Liigutame minu lugemise järgi.”

Kõik võtavad oma kohad.

“Kolm… kaks… üks.”

Lükkame kanderaami sujuvalt autost välja.

Iga väiksemgi äärekivi ületatakse aeglaselt.

Haigla automaatsed uksed avanevad.

Sõidame traumatoa poole.

Kõnnin kogu tee sinu pea juures.

“Carmen.”

“Me oleme haiglas.”

“Siin on traumaarstid valmis sind vastu võtma.”

Jälgin korraks su nägu.

“Nad teevad sulle kiiresti uuringud, et välja selgitada, mis su kukla ja alaseljaga juhtus.”

Traumatoas lukustame kanderaami paika.

Annan üleandmise lõpetuseks:

“Hetkel GCS 13. Patsient avab silmad kõnele, täidab lihtsaid korraldusi, kõne on ravimi toime tõttu aeglustunud. Hingamine spontaanne, vereringe stabiilne. Kaelalahas ja vaakummadrats on seni eemaldamata.”

Astun korraks sinu vaatevälja.

“Carmen.”

“Sa oled nüüd turvaliselt haiglas.”

Jään veel sinu kõrvale seni, kuni traumaarst kinnitab:

“Võtame patsiendi üle.”

Alles siis vabastan ettevaatlikult oma koha peatsis ja astun sammu tagasi.

]]> https://brigaad2-4.ee/92-2/feed/ 0