–RASMUS–

Võtan raadiosaatja.

20:32

“Brigaad 2-4, kuuldel.”

Häirekeskus:

“Liiklusõnnetus Tallinn-Tartu 58. kilomeetril.
Traktor sõitis peateel liikunud sõidukile ette.
Sõidukis viibiv naisterahvas ei reageeri pealtnägija kõnetamisele. Sõidukist lekib kütust, päästjad on teel”

Võtan raadiosaatja.

20:33

“Brigaad 2-4 sai aru. Liiklusõnnetus Tallinn–Tartu maantee 58. kilomeetril, teadvuseta naine sõiduautos. Alustame väljasõitu.”

Panen raadiosaatja käest.

“Kõik peale.”

Istun kabiini, kinnitan turvavöö ja lülitan alarmsõidu sisse.

“Võta ühendust päästekeskusega ja küsi, kas tee on juba suletud ning kas sündmuskohale pääseb ohutult ligi.”

Mõttes käin tegevusplaani läbi.

“Kui jõuame kohale, hindan kõigepealt ohutust. Kui kütuseleke või muu oht ei luba kohe ligi minna, ootame päästjate loodud ohutut tööala. Kui ligipääs on olemas, lähen kohe kannatanu juurde, kontrollin teadvust, hingamist ja pulssi ning vajadusel alustan elupäästva raviga. Kui ta on autos kinni, toimub kogu käsitlus koostöös päästjatega.”

Jälgin teed ja liigun sündmuskoha poole alarmsõidul.

Häirekeskus:
(20:42)

“Brigaad 2-4”

“Sündmuskohal politsei. Liiklus reguleeritud. Lähenemine päästele ja kiirabile vaba.”

Võtan raadiosaatja.

20:42

“Brigaad 2-4 sai aru.”

Vähendan kiirust, kui sündmuskoht paistma hakkab.

Näen politsei reguleeritud liiklust ja jätan kiirabiauto seisma nii, et see kaitseb tööala, kuid ei takista pääste tehnikat.

Panen selga helkurvesti.

Võtan monitor-defibrillaatori, traumakoti, hapnikukoti ja imemisvahendi.

Astun auto juurest välja ning vaatan korraks üle kogu sündmuskoha.

Otsin kiiresti vastused kõige olulisematele küsimustele:

kas sõiduk on stabiilne;

kas kütuseleke jätkub;

kas päästjad on juba auto juures;

kas kannatanuni pääseb kohe ligi.

Pöördun lähima päästja poole.

“Rasmus, kiirabi. Kas auto on stabiliseeritud ja kas ma saan kohe ligi?”

Hoian pilgu sõidukil ning olen valmis kohe, kui päästja kinnitab, et lähenemine on ohutu.

Päästja vaatab mind kiirelt.
Ja lisab sama kiirelt.

“Kütuseleke on. Me tegeleme peatamisega. Hetkel ei ole ohutu. Oota märguannet.”

Ja lisab hetke pärast:

“Stabiliseerimine käib. Anname sulle kohe märku, kui ligipääs on turvaline.”

Noogutan.

“Sain aru. Ootan teie märguannet.”

Jään ohutusse tsooni ega lähene sõidukile enne, kui päästjad selleks loa annavad.

Panen monitori ja traumakoti nii, et need on kohe haaratavad.

Vahepeal vaatan päästjate tegevust ja püüan läbi akende hinnata, kas on näha liikumist, rindkere hingamisliigutusi või muid elumärke, ilma ohuala ületamata.

Pöördun politseiniku poole.

“Kas keegi nägi kokkupõrget pealt? Kui kaua on naine autos olnud ja kas keegi jõudis temaga pärast avariid rääkida?”

Seejärel olen taas valmis kohe liikuma, kui päästja märku annab. Pilk püsib sõidukil, käed on varustuse juures.

Politseinik pöördub minu poole.
Tervitab noogutusega.

“Pealtnägijaid ei ole. Keegi ei näinud kokkupõrget pealt. Traktorijuht ütleb, et auto ei andnud talle teed, aga tema tuli kõrvalteelt. Naine on autos olnud vähemalt mõned minutid enne meie saabumist. Ta ei ole reageerinud, me ei ole temaga kontakti saanud.”
“Esimene helistaja oli traktorijuht. Sõiduki dokumentide järgi on roolis olnud naise nimi Carmen. Traktorijuht väidab, et Carmen sõitis talle ette, kuigi tema ise tuli kõrvalteelt. Meil ei ole kinnitust, mis täpselt juhtus.”

Noogutan politseinikule.

“Aitäh. Sellega tegelete juba teie. Minu jaoks on praegu kõige tähtsam, et saaksin talle võimalikult kiiresti ligi.”

Heidan veel pilgu päästjate poole, et hinnata, kui kaugel stabiliseerimine on.

Kontrollin kiiresti, et kõik vajalik oleks valmis:

monitor-defibrillaator töötab;

hapnik on avatud ja valmis;

imemisseade on töökorras;

trauma- ja hingamisteede vahendid on käepärast.

Seisan ohutsoonis ja hoian pilgu sõidukil.

“Ootan teie märguannet.”

Olen valmis kohe liikuma, kui päästjad kinnitavad, et ligipääs on ohutu. Esimesed tegevused auto juures on teadvuse hindamine, hingamisteede kontroll, hingamise ja tsentraalse pulsi hindamine ning vajadusel elupäästvate võtetega alustamine. Samal ajal püüan säilitada lülisamba võimalikult neutraalse asendi kuni traumamehhanism on selge.

Päästja tõuseb auto juurest, pühib käed absorbendist puhtaks ja annab mulle lühikese, operatiivse info:

“Kütuseleke peatatud. Auto stabiliseeritud. Ligipääs on ohutu. Võid minna.”

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Istun juhiistmel.
Turvavöö on kinni, aga keha on vajunud kergelt küljele lõdvalt, nagu inimene, kes ei hoia enam lihastega endas mingit pinget.
Pea on veidi ettepoole vajunud.
Lõug puudutab peaaegu rinnakut.
Juuksed on langenud üle näo, osaliselt varjates silmi, mis on suletud. Üks käsi on roolil, mitte tugevalt, vaid nii, nagu ta jäi sinna kukkumise hetkel.
Teine käsi on süles, lõdvalt, sõrmed kergelt kõverdatud.

Suunurgast jookseb õhuke verejutt.
See ei purska, ei voola kiiresti — pigem aeglane, ühtlane, mis on hakanud mööda lõuga alla liikuma.
Verejooks on piisav, et märgata, aga mitte selline, mis tekitaks kohest massiivse verekaotuse muljet. Verejutt on jõudnud ka särgikaeluseni, tehes tumedama laigu.
Hingamine on olemas — rindkere liigub aeglaselt,

nägu on rahulik.

teadvuseta.

–RASMUS–

20:49

Võtan monitori kaasa ja liigun kiiresti sinu juurde.

Kummardun juhiukse juurde.

“Carmen, mina olen Rasmus kiirabist. Kui sa kuuled mind, ava palun silmad.”

Reaktsiooni ei tule.

Toetan ühe käega ettevaatlikult sinu pead, et vältida liigset liikumist, ning tõstan lõuga ettevaatlikult, et hingamisteed paremini avatuks saada.

Jälgin samal ajal rindkere liikumist.

Panen sõrmed sinu unearterile.

Loen mõned sekundid.

“Hingamine on olemas… Pulss on olemas.”

Vaatan kiiresti üle suu ja näo.

Näen suunurgast aeglaselt voolavat verd.

Kontrollin, kas veri tuleb huulest, suust või on näha hambavigastust, ning veendun, et suuõõnes ei ole suuremat verehüüvet ega muud, mis hingamisteid takistaks.

Pöördun päästjate poole.

“Vajan kiiret juurdepääsu. Kas saate juhiukse täielikult avada?”

Samal ajal pöördun oma paarilise poole.

“Pane monitor valmis. Valmistame ette EKG, vererõhu, SpO₂ ja kapnograafia, kui saame ta autost kätte. Too ka emakakaela krae, aga paigaldame selle kontrollitud tingimustes.”

Vaatan veel kord sinu hingamist.

Loen hingamissagedust ning jälgin, kas hingamine on korrapärane või esineb pindmist või agonaalset hingamist.

Seejärel hindan kiiresti pupille taskulambiga.

“Carmen, kui sa mind kuuled, pigista palun mu kätt.”

Jään ootama vähimatki reaktsiooni, samal ajal hoides sinu hingamisteid avatuna ja valmistudes kohe alustama edasist traumakäsitlust ning vajadusel kiiret väljavõtmist, kui sinu seisund peaks halvenema.

Annan pea stabiliseerimise ajutiselt üle salongis olevale päästjale ja taandun ukse eemaldamise ajaks ohutusse tööasendisse.

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Päästjad noogutavad.

Juhiukse plekk on avariist nii sees, et lukumehhanism on tunginud sügavale auto kere sisse. Ukse ja tagumise tiiva vahel on vaevalt sõrmeharulaiune pragu.

Päästja, nägu visiiri taga higine, surub 20-kilogrammise hüdraulilise leviti terasest otsad otse sellesse kitsasse pilusse.

„Leviti töösse,”
ütleb ta lühidalt oma paarilisele.

Akutoitega tööriist hakkab kõrgel sagedusel pirisema.
Kümned tonnid survet suruvad harisid laiali. Auto kere nõksatab, rehvid kriiksatavad vastu asfalti.
Ukseplekk rebitakse luku ümbert kortsu nagu foolium. Sekund hiljem käib kõrvulukustav, kuiv metallne pauk — ukselukk murdub kere küljest lahti.

„Lukk maas. Hinged,”

hüüab päästja läbi maski.

Päästja hoiab samal ajal salongis, purustatud klaasipuru keskel, kätega minu pead otse. Ta on laotanud minu peale paksu kollase kaitseteki, millele langevad uued klaasikillud.

Tööriist surutakse ülemise uksehinge vahele. Metall ei anna järele, see rebeneb. Teine pauk. Alumine hing lõigatakse hüdrauliliste kääridega sekundiga läbi, kostub vaid lühike klõps.

Uks on vaba. Kaks päästjat haaravad sellest kinni, tõstavad rasket ja teravate servadega metallikolakat ning viskavad selle kolinal teeservale kraavi.

Kogu operatsioon võttis aega ligikaudu üheksa minutit.

–RASMUS–

Jään kogu päästjate töö ajal ohutusse kohta, jälgides sinu hingamist ja olles valmis kohe sekkuma, kui ligipääs avaneb.

Niipea kui uks eemaldatakse, astun sinu kõrvale.

20:58

“Aitäh. Kiirabi võtab üle.”

Libistan ühe käe sinu pea mõlemale poole ja võtan üle manuaalse kaelalülide stabiliseerimise päästjalt.

“Pead hoian mina.”

Kummardun sulle lähemale ja jään sellesse asendisse — avatud juhiukseavasse kummardunud, käed sinu pea mõlemal pool —, valmis nii kauaks paigal püsima, kui vabastamine kestab.

“Carmen, mina olen Rasmus. Kui sa kuuled mind, ava silmad.”

Reaktsiooni endiselt ei ole.

Hindan kiiresti teadvust.

Vaatan uuesti hingamisteid, eemaldan ettevaatlikult suunurgast voolava vere ning kontrollin, ega suuõõnes ei ole lahtiseid hambaid, suuremaid verehüübeid või muud, mis võiks hingamist takistada.

Kuulan ja tunnen sinu hingamist.

Loen hingamissageduse.

Panen sõrmed uuesti unearterile ja hindan pulsi tugevust ning regulaarsust.

“Paariline, monitor külge.”

Ükshaaval paigaldatakse monitor:

EKG elektroodid.

Pulssoksümeeter sõrmele.

Vererõhumansett õlavarrele.

Samal ajal valgustan taskulambiga sinu silmi.

“Hindan pupille.”

Seejärel teen kiire traumahindamise.

Libistan käed ettevaatlikult üle peanaha, otsides haavu või koljuluu astmeid.

Vaatan suu ja lõualuu piirkonda, kust veri pärineb.

Katsun rangluud.

Asetan käed rindkerele ning hindan, kas rindkere liigub sümmeetriliselt ja kas roided on stabiilsed.

Jätkan kõhu õrna palpatsiooniga ning seejärel vaagnaringi hindamisega ühe kontrollitud kompressiooniga, vältides korduvat surumist.

Lõpetuseks vaatan kiiresti üle jäsemed, otsides deformatsioone või aktiivseid verejookse.

Pöördun päästjate poole.

“Valmistame ette kontrollitud väljavõtmise. Vajame pikka kandelauda või vaakummadratsit vastavalt võimalusele. Hoiame kogu aeg kaela telje kontrolli all.”

Hoian pilgu monitoril, oodates esimesi näite ning kohandan edasise ravi nende järgi.

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Istun juhiistmel täiesti loiult, pea paremale õlale vajunud, nägu on kahvatu, peaaegu hall, ja kaetud külma higikihiga.
Vasakust oimupiirkonnast jookseb mööda põske alla paks tumepunane vererida — seal laiub klaasikildude löögist tekkinud tursunud sinakaslilla haav.

Mu silmalaud ei liigu, ripsmed ei võpata. Kui taskulambiga silma valgustatakse, on pupillid küll ühesugused, kuid tõmbuvad koomale laisalt ja aeglaselt, justkui läbi une.

Iga sissehingamisega kaasneb neelust tulev korisev, märg heli, sest veri ja sülg valguvad kurku.

Kui käed liiguvad üle mu keha:

vasak pool on peaaegu liikumatu, samal ajal kui paremal pool vetruvad roided naha all ebaloomulikult.
Toon kuuldavale vaid sügava, teadvuseta oige, kui murrukohta puudutatakse.

Unearteril on pulss vaevalt tunda, see on kiire.

Kõht on särgi alt katsudes trimmi tõmbunud ja kõva kui laud.

Minu vasak reieluu on silmapaistvalt kõver, murdunud luuotsad suruvad seestpoolt vastu teksapükse. Minu sääred ja labajalad on kadunud sinna, kus varem oli pedaalide piirkond.

Traktori rünnak on surunud auto esiosa täielikult salongi — armatuurlaud on lükatud mul otse rüppe ning roolisammas surub rasket raudset metalli vastu minu põlvi. Jalad on armatuuri ja purustatud mootorivaheseina vahele nii kõvasti kinni kiilunud, et ma olen istme külge justkui lukustatud.

–RASMUS–

21:00

Hoian ühe käega jätkuvalt sinu pead neutraalasendis.

Kuulan korisevat hingamist.

“Hingamisteed ei ole puhtad.”

Võtan imemiskateetri.

Imen kiiresti sinu suuõõnest vere ja sülje, et vabastada hingamisteed.

Seejärel avan ettevaatlikult hingamisteed alalõua tõstega, vältides pea liigset tahapoole painutamist.

“Paariline, kõrge vooluhulgaga hapnik.”

Asetan sulle hapnikumaski reservuaariga.

Vahepeal vaatan monitori.

“Pulss kiire… vererõhk?”

Paariline loeb näidud ette monitorilt.

Näen sinu kahvatut nahka, külma higi, vaevu tuntavat kiiret pulssi ja katsudes kõva kõhtu.

Mõtlen hetkega läbi vigastusmehhanismi.

“See on raske hulgitrauma. Tõenäoline rindkerevigastus, kõhusisene verejooks ja vaagnapiirkonna või alajäsemete raske trauma.”

Pöördun päästjate poole.

“Ta on endiselt autos kinni. Vajan võimalikult kiiret vabastamist. Jalad on armatuuri all kinni. Kui kaua teil hinnanguliselt läheb?”

Samal ajal jätkan sinu seisundi jälgimist.

Kontrollin uuesti pulssi.

Hindan GCS-i:

silmade avamine puudub;

kõne puudub;

valule kostab vaid oie.

“Paariline, pane kaks jämedat veenikanüüli valmis.”

Valin mõlemale käsivarrele sobivad veenid.

Desinfitseerin naha.

Paigaldan esimese suure kanüüli.

Kui see on fikseeritud, alustan teise paigaldamist.

“Valmistame verejooksušoki ravi ette.”

Vaatan uuesti sinu rindkere.

Paremal pool ebaloomulik roiete liikumine kinnitab kahtlust ulatuslikule rindkere traumale.

Kuulan hingamiskahinad mõlemalt poolt.

Kui üks pool on oluliselt nõrgem või puudub ning samal ajal vererõhk langeb ja hingamine halveneb, valmistun koheselt rindkere dekompressiooniks.

Pöördun uuesti päästjate poole.

“Kui armatuur on vabastatud, teeme kontrollitud väljatõstmise. Enne ei hakka jalga jõuga vabastama.”

Hoian pilgu vaheldumisi sinu näol, hingamisel ja monitoril, valmis reageerima kohe, kui sinu seisund peaks veelgi halvenema.

Päästetööde juht ei vaata mulle otsa, vaid hoiab pilgu kindlalt purustatud salongis. Ta hindab sekundi murdosa jooksul metalli pingeid.

„Armatuuri vabastamine võtab veel mõne minuti. Kui hüdraulika peab, saame ramm-i tööle,”

hüüab juht üle mootorite mürina.

„Jää täpselt sinna, kus oled — hoia tema kaela ja kata ta kinni!”

Üks päästja jookseb auto ette ja teeb hüdraulilise lõikuriga sügava sisselõike esitiiva sisse, otse esiratta kohale.
Teine päästja teeb samal ajal lõike auto A-piilari alaossa uksehingede lähedal.

Õhku täidab bensiinimootoriga hüdraulikapumba kõrvulukustav, rütmiline tärin. Kaks päästjat saabuvad juhiukse ava juurde, kandes rasket, piklikku kollast metallist silindrit — hüdraulilist rammi.

Ramm asetatakse diagonaalselt salongi. Selle alumine, lai tald toetatakse tugevalt B-piilari põhjale.
Rammi ülemine, teravate hammastega ots suunatakse ettepoole, armatuuri tugeva metalltala vastu, otse roolisamba ja armatuurlaua ühenduskohta, sinu põlvedest ohutusse kaugusesse.

“Kõik valmis! Lükkame!”

hüüab rammiga töötav päästja.

Heli on kohutav: auto salongis hakkab plastmass raksatades purunema. Esiklaas, mis oli juba mõranenud, mureneb miljoniks pisikeseks killuks ja hakkab hääletult armatuurile kukkuma.

Terasest raam kriiksub madalalt. Kostub vali metallne pauk, kui esitiiva sisse tehtud lõige hakkab laiali painduma.

Auto esiosa ja mootoriruum hakkavad reaalselt üles ja ettepoole kalduma, eemaldudes sinu kehast.

Roolisammas, mis surus sinu rinnakorvi ja reite lähedal, hakkab aeglaselt, kuid kindlalt ülespoole kerkima.

„Veel natuke, metall annab järele! Hoia kannatanut!”

karjub päästja minust poole meetri kaugusel.

Ramm surub end võimsalt läbi armatuuri pehme plastiku, kuni leiab kindla pidepunkti siseseinas.

Mõne minutiga tekib sinu reite ja armatuuri vahele nähtav vaba ruum.

Armatuurlaua alt tulevad nähtavale väändunud ja üksteise vahele kiilunud pedaalid.

Üks päästja valgustab taskulambiga pedaalide juurde, kontrollides, kas su labajalad on metalli vahelt vabanenud või on saabaste paelad ikka pedaalide taha takerdunud.

Päästja toob mulle kiire pilgu ja hääl on konkreetne:

„Armatuur on lukus! Ruum on olemas! Kontrolli jalgu!”

21:08

Hoian kogu päästjate töö ajal mõlema käega sinu pead stabiilselt paigal, kaitstes seda tekkide ja oma kehaga klaasikildude eest.

“Carmen… ma olen siin.”

Korisev hingamine on pärast imemist veidi puhtam, kuid jälgin pidevalt, et hingamisteed uuesti verega ei täituks.

Kui päästja annab märku, et armatuur on fikseeritud, liigutan ühe käe ettevaatlikult vabaneva jalaruumi poole, säilitades samal ajal kaela stabiliseerimise koos paarilise abiga.

“Paariline, hoia pead.”

Kui ta on kontrolli üle võtnud, uurin kiiresti sinu jalgu.

Valgustan taskulambiga pedaalide piirkonda.

Kontrollin esmalt, kas labajalad on metallist vabastatud või on endiselt pedaalide või deformeerunud põrandapleki vahel kinni.

Seejärel hindan vasakut reit.

Näen väljendunud deformatsiooni.

Ei hakka jalga sirgendama ega jõuga liigutama.

Katsun kiiresti mõlemal jalal jalalaba pulssi, kui see on ligipääsetav.

Kontrollin naha värvust ja temperatuuri.

Pöördun kohe päästetööde juhi poole.

“Labajalad?”

Näen, et need on metallist vabad.

“Labajalad on vabad. Reieluu murd on olemas. Jalga ei liiguta. Võime valmistuda kontrollitud väljavõtmiseks.”

Samal ajal heidan pilgu monitorile.

“Hingamine?”

“Pulsisagedus?”

“Vererõhk?”

Jätkan sinu rindkere jälgimist. Parempoolne ebanormaalne roiete liikumine ja raske traumamehhanism panevad mind olema valmis koheseks sekkumiseks, kui hingamine halveneb või tekivad pingelise õhkrinna tunnused.

Hoian sulle asetatud hapnikumaski paigal.

“Carmen, kui sa mind kuuled, pigista mu kätt.”

Reaktsiooni endiselt ei tule.

Valmistun koos päästjatega sinu väljatõstmiseks kohe, kui nad kinnitavad, et kogu alakeha on ohutult vabastatud.

Päästetööde juht kummardub taskulambiga sügavale jalaruumi, kus ramm hoiab tonnise survega armatuuri üleval.

Metallist konstruktsioonid värisevad kergelt pinge all.

“Labajalad vabad! Pedaalid on eemal, takistusi pole!”

hüüab päästja lühidalt ja konkreetselt mulle vastu.

Tema hääl on professionaalselt külm, kuid kiire.

“Võtame seljalaua, valmistuge tõstmiseks!”

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Surve kadumine rindkerelt ja kõhult muudab minu hingamismustrit.

Hapnikumaski all muutub hingamine veelgi pindmisemaks ja katkendlikumaks.

Neelust kostub uuesti korisevat ja rasket heli, sest ma ei suuda oma hingamisteid ise puhtana hoida.

Parempoolne rindkeresein vajub sissepoole, samal ajal kui vasak pool püüab ebaloomulikult õhku ahmida.

Minu keha on muutunud täiesti pehmeks ja loiuks, kaotanud igasuguse lihastoonuse. Minu nahk muutub veelgi kaamemaks, peaaegu vahakarva halliks, ning on katsudes jääkülm ja nõretab šokihigist.

Monitor teeb järsu, madalama tooniga hoiatussignaali, andes märku eluliste näitajate kriitilisest kukkumisest.

Unearteril on pulss vaevalt kombitav, randmelt on see täielikult kadunud.

–RASMUS–

21:09

Heidan pilgu monitorile.

“Seisund halveneb.”

Kontrollin kiiresti näidud.

“Paariline, loe vererõhk ja SpO₂ ette.”

Kuulen uuesti korisevat hingamist.

“Imen uuesti.”

Võtan kohe imemiskateetri ja puhastan uuesti suuõõne ning neelu ulatuses, et eemaldada sinna kogunenud veri ja sekreet.

Hindan hingamist.

Parema rindkere ebanormaalne liikumine on nüüd veelgi väljendunum.

Kuulan mõlemad kopsud üle.

Paremal on hingamiskahinad oluliselt nõrgenenud. Kliiniline pilt viitab eluohtlikule rindkeretraumale.

Tegutsen kohe.

“Paariline, valmistame parema rindkere dekompressiooni.”

Samal ajal pöördun päästjate poole.

“Võtame ta nüüd välja. Edasi ei võida me autos midagi.”

Asetan käe uuesti sinu unearterile.

“Pulss on vaevu tuntav.”

Vahetan pilgu paarilisega.

“Massiivne traumaatiline šokk.”

Kui sinu spontaanne hingamine muutub ebapiisavaks, võtan mask-koti.

“Alustan abistatud ventilatsiooni.”

Asetan maski tihedalt sinu näole ja ventileerin ettevaatlikult 100% hapnikuga, jälgides rindkere tõusu ning vältides liigset ventilatsioonirõhku.

Päästjatele:

“Minu märguande peale. Hoidke keha ühel teljel.”

Võtan taas kindlalt sinu pea kontrolli alla.

“Kolm… kaks… üks… tõstame.”

Juhin kogu väljatõstmise vältel pea ja kaela liikumist, samal ajal kui päästjad ja paariline tõstavad sinu keha kontrollitult seljalauale, vältides liigseid pöördeid ja painutusi.

Niipea kui oled seljalaual, jätkan kohest elupäästvat käsitlust ja valmistun kiireks transpordiks lähimasse traumakeskusesse, sest sinu seisund viitab eluohtlikule hulgitraumale ja süvenevale hemorraagilisele šokile.

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Niipea kui ma seljalauale libisen, vajub minu keha täielikku, rasketesse loidusesse. Igasugune lihastoonus on kadunud.

Minu oma hingamine seiskub täielikult.
Minu rindkere ei tõuse enam sentimeetritki ja huuled tõmbuvad hapnikupuudusest sinakaks. Hingamisteid hoiab töös rütmiline mask-koti pigistamine.

Pärast armatuuri surve kadumist variseb vererõhk lõplikult kokku. Unearteril olev pulss muutub tabamatuks, peaaegu märkamatuks väreluseks. Monitor piiksub katkendlikult ja kuvab ekraanile kriitilised numbrid.

Ma olen sügavas, reageerimatus koomas. Minu nägu on vahakarva kaame, nahk on jääkülm ja märg. Vasak jalg lebab väändunult ja liikumatult laual, luumurru koht paisub silmanähtavalt.

–RASMUS–

21:10

Tunnen unearterit.

“…Pulss on kadunud.”

Heidan pilgu monitorile, et kinnitada rütm.

“Kontrollin rütmi.”

Kui monitor kinnitab sügavalt ebastabiilset või pulsita rütmi, tegutsen kohe.

“Tal on traumaatiline südameseiskus.”

“Paariline, jätka mask-kott ventilatsiooni 100% hapnikuga.”

Võtan kiiresti üle hingamisteed.

“Valmistan intubatsiooni.”

Avan larüngoskoobi, visualiseerin häälepaelad ja viin endotrahheaaltoru hingetorru.

“Toru sees.”

Täidan manseti.

Ühendan ventilatsioonikoti ja kinnitan asendi kapnograafi ning rindkere tõusu järgi.

“Päästjad, liigume kohe kiirabiautosse. Ravi jätkub autos.”

Samal ajal pöördun paarilise poole.

“Jätka elustamist.”

“See on tõenäoliselt massiivne verekaotus.”

“Anna traneksaamhape. Alustame soojendatud vereasendaja minimaalset infusiooni kuni veretoodeteni jõudmiseni.”

Kontrollin veel kord, et kusagil ei oleks massiivset välist verejooksu, mis vajaks kohest sulgemist.

Hindan uuesti paremat rindkeret.

Võtan raadiosaatja.

21:11

“Brigaad 2-4 traumakeskusele. Meil on raske hulgitrauma järgselt traumaatiline südameseiskus. Patsient on intubeeritud, ventilatsioon käib, käsitleme pöörduvaid põhjuseid. Vajame traumameeskonna täielikku valmisolekut saabumisel.”

Kui kõik on kiirabiautos, jätkame elustamist vastavalt traumaatilise südameseiskuse käsitlusele, keskendudes eelkõige põhjuste kõrvaldamisele — raske verekaotus, rindkerevigastus ja hapnikupuudus —, sest just nende kiire korrigeerimine annab suurima võimaluse spontaanse vereringe taastumiseks.

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Kiirabiauto uksed sulguvad pauguga, lukustades mind pimedusse.

Maailm on minu jaoks jäänud täiesti vaikseks. Ma ei tunne enam külma asfalti, purustatud klaasi ega seda ränka rauda, mis sekundite eest mu keha muljus. Minu jaoks ei ole enam valu, lõhnu ega helisid — on vaid absoluutne, raske olematus.

Minu keha lebab kanderaamil täiesti loiult, nagu võõras ja elutu nukk, millest hing on välja puhutud. Kui lõualuu surutakse üles ja plastikust toru libistatakse sügavale mu kurku, ei tekita see minu jaoks väiksematki ebamugavust. Mu ripsmed ei liigu, mu neel ei tõmbu krampi. Minu pupillid on muutunud laiadeks ja mustadeks tühimikeks, mis ei pane tähele isegi neile suunatud eredat taskulambivalgust.

Minu jaoks on aeg peatunud, kuid mu keha hääbub edasi. Mu rindkere ei tee ühtegi iseseisvat liigutust — minu jaoks ei eksisteeri enam vajadust õhu järele. Kopsud täituvad ja tühjenevad vaid tänu kätele, mis rütmiliselt ventilatsioonikotti pigistavad, sundides hapnikku minu elutusse kehasse. Mu unearteril valitseb hääletu vaikus. Mu süda on tühjaks jooksnud ja pulss on kadunud, kuigi monitor püüab ekraanil ikka veel mingeid tühje jooni joonistada.

Ma ei tunne, kuidas viimased veretilgad voolavad vabalt mu kõhuõõnde ja kuidas murdunud reieluu ümber tõmbub püksisäär paistetuse tõttu pingule.
Minu nägu ja huuled muutuvad sekund-sekundilt vaha meenutavalt hallikassiniseks, nahk on jääkülm ja kaetud surmava šokihigiga.

Ma olen kättesaamatus kohas, sügaval iseenda sees, samal ajal kui kiirabi sööstab vilkurite saatel pimedusse.

–RASMUS–

21:12

Kiirabiauto liigub alarmsõidul traumakeskuse poole.

Hoian pilgu monitoril.

“Jätka rindkere kompressioone.”

Paariline alustab kohe kvaliteetseid rindkere kompressioone, mina ventileerin läbi endotrahheaaltoru 100% hapnikuga.

Kontrollin kapnograafi.

“ETCO₂?”

Paariline ütleb näidu.

Kuulan veel kord mõlemad kopsud üle.

Paremal on hingamiskahinad endiselt oluliselt nõrgemad.

“Teen parema rindkere dekompressiooni.”

Desinfitseerin punktsioonikoha ja teen kohe rindkere dekompressiooni vastavalt traumaatilise pingelise õhkrinna käsitlusele.

Jälgin, kas õhk vabaneb ning kas ventilatsioon muutub kergemaks.

“Paariline, kontrolli veenitee. Valmista teine liin.”

Heidan pilgu monitorile.

“Rütmikontroll.”

Peatame kompressioonid ainult nii kauaks, kui on vajalik rütmi hindamiseks.

“Endiselt mittešokeeritav rütm. Jätkame.”

Kompressioonid jätkuvad kohe.

Võtan raadiosaatja.

21:14

“Brigaad 2-4 traumakeskusele. Saabume ligikaudu kuue minuti pärast. Raske hulgitrauma. Traumaatiline südameseiskus. Intubeeritud, ventileeritav, rindkere dekompressioon teostatud. Elustamine kestab. Palume traumameeskonna ja verepanga valmisolekut.”

Panen raadiosaatja käest.

Vahetan kompressioonide tegijat, et nende kvaliteet ei langeks.

Jälgin pidevalt monitori ja kapnograafi, otsides vähimatki märki spontaanse vereringe taastumisest.

“Carmen… me jätkame tööd. Me ei lõpeta enne, kui oleme haiglas ja kõik võimalused on kasutatud.”

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Kiirabiauto kõigub järsult, kui see kihutab täiskiirusel läbi pimedate tänavate, sireenid väljaspool seinu haledalt uilgamas. Minu jaoks on see kõik aga vaid kauge, vaevukuuldav kaja kuskil olematuse äärel. Ma ei kuule enam hääli ega tunne käsi, mis rütmiliselt ja raskelt minu rinnakorvile suruvad, püüdes minu elutut südant mehaaniliselt kokku suruda.

Minu jaoks on eluring peatunud. Kui elustamine rütmikontrolliks mõneks sekundiks katkestatakse, valitseb minu veenides ja arterites täielik, tardunud seisak. Monitor ekraanil joonistab küll minu jaoks tähendusetuid siinusrütmi sakke, kuid minu unearter jääb sõrmede all täiesti hääletuks ja liikumatuks.

Libisen üha sügavamale sellesse külma ja hääletusse pimedusse, samal ajal kui kiirabi teeb viimaseid järske pöördeid. Haigla uksed on juba vähem kui kuue minuti kaugusel ja minu viimane, habras niit eluga püsib vaid nendel sekunditel, mil meedikute käed keelduvad minu kehast lahti laskmast.

Kiirabi teeb viimase pöörde ja pidurdab järsult traumakeskuse reanimatsioonisaali uste ees.

–RASMUS–

21:20

Kiirabiauto peatub traumakeskuse traumavastuvõtu ees.

“Seis.”

Uksed avanevad.

Traumameeskond on juba valmis.

Lükkan kanderaami välja, samal ajal kui paariline jätkab rindkere kompressioone ja mina ventileerin läbi endotrahheaaltoru.

Liigume kiiresti traumaruumi.

“Üks… kaks… kolm.”

Tõstame sinu haiglavoodile.

Vahetame kohe kompressioonide tegija haigla meeskonna vastu, et katkestus jääks võimalikult lühikeseks.

Pöördun traumakirurgi poole ja annan üle struktureeritud raporti.

“Naine, raske liiklusõnnetus. Traktoriga kokkupõrge. Leitud sõidukist teadvuseta, kinni kiilutuna. Pikk vabastamine päästjate poolt.”

“Esmalt spontaanne hingamine ja pulss olemas. Raske hulgitrauma tunnused: parema rindkere raske vigastus, laudkõht, vasaku reieluu deformatsioon, ulatuslik peatrauma. Seisund halvenes pärast vabastamist. Hingamine seiskus, seejärel kadus tsentraalne pulss.”

“Intubeeritud. Ventileeritud 100% hapnikuga. Kaks veeniteed rajatud. Traneksaamhape manustatud. Parema rindkere dekompressioon teostatud kliinilise kahtluse tõttu. Elustamine kestab.”

Kirurg noogutab.

“Võtame üle.”

Astun pool sammu kõrvale, kuid jään ruumi, kuni üleandmine on täielikult lõpetatud.

Traumameeskond jätkab kohe elustamist, teeb ultraheli võimaliku sisemise verejooksu hindamiseks, valmistab ette massiivse vereülekande ning otsustab edasised elupäästvad protseduurid vastavalt leidudele.

Vaatan veel kord monitori ja seejärel kirurgi poole.

“Üleandmine lõpetatud.”

–CARMEN– (keha, teadvuseta)

Traumakirurg haarab kohe ultrahelianduri ja libistab selle üle mu kõhu ja südamepiirkonna. Ekraanile ilmub pilt — mu kõhuõõs on täis vaba verd.

Teine arst kontrollib mu paremat rindkeret ja teeb kiiresti torakostoomia, mille järel paigaldatakse rindkere dreen. Sealt purskab kohe välja pinge all olnud veri ja õhk.

Massiivne vereülekanne:

Minu mõlemasse veeniliini ühendatakse kiirinfusaatorid.

Minu jaoks jääkülma kehasse hakkab tohutu kiirusega voolama soojendatud 0-negatiivne veri ja plasma.

Üks õdedest astub voodi kõrvale ja jätkab masinliku täpsusega rindkere kompressioone, surudes rütmiliselt mu rinnale, kuni kirurgid verejookse peatada püüavad.

Kogu see agressiivne elupäästetöö — rindkeretoru paigaldamine — loob äkki midagi, mida keegi enam ei julgenud loota:

21:23 peatab meeskonna juht korraks kompressioonid, et kontrollida rütmi. Monitoril püsinud PEA-rütm muutub järsku kiireks, organiseeritud siinustahhükardiaks.

Kirurgi sõrmed on sügaval mu unearteril. Ruumi tekib sekundiline hääletus.

“Pulss on olemas. Nõrk, aga regulaarne.”

hüüab ta.

Minu näo ja huulte sügav, vahasarnane hallikassinine värvus hakkab uue vere toel asenduma väga õrna, vaevumärgatava roosaka tooniga. Mu nahk on endiselt jääkülm.

See on kõige õrnem ja hapram märk elust, õhuke niit keset suurt katastroofi, kuid see on märk, et minu elu on praegu — tänu meeleheitlikule võitlusele ja haigla meeskonna kiirele tööle — veel võimalik päästa.

–RASMUS–

21:23

Jään hetkeks monitori vaatama.

Terav ja organiseeritud rütm.

Kirurg hoiab sõrmi unearteril.

“Pulss on olemas.”

Hingan korraks sügavalt välja, kuid pilk jääb monitorile.

“Hea.”

Keegi ruumis ei lõdvesta. Kõik teavad, et see on alles algus.

Vaatan kiiresti näite.

“Kas vererõhk tuleb?”

Anestesioloog jälgib arteriaalse rõhu kõverat.

Massiivne vereülekanne jätkub.

Kirurgi pilk püsib ultraheliekraanil.

“Jätkame verejooksu kontrolli.”

Astun sammu lähemale.

“Leidsime ta autos teadvusetuna. Pulss kadus vahetult pärast vabastamist.”

Kirurg noogutab lühidalt, pilku tõstmata.

“See sobib leiuga.”

Vaatan veel kord sinu nägu.

See ei ole enam nii vahakarva kui mõni minut tagasi.

Ventilaator liigutab rütmiliselt sinu rindkeret.

Monitoril liigub nüüd organiseeritud rütm ning iga kompleksiga kaasneb nõrk, kuid olemasolev pulsilaine.

Traumameeskond liigub edasi järgmiste sammudega — verejooksu lõplik kontroll, operatsiooniks ettevalmistus ja intensiivravi.

Kui kõik oluline on üle antud ja lisaküsimusi enam ei ole, eemaldan kindad.

Pöördun kirurgi poole.

“Kogu sündmus on dokumenteeritud. Kui vajate hiljem täpsustusi sündmuskohal tehtud ravi kohta, olen kättesaadav.”

Noogutan meeskonnale.

“Jõudu.”

Astun traumaruumist välja.

Koridoris on korraks vaikne.

Vaatan kella.

21:25

Alles nüüd tunnen, kui pinges mu õlad on olnud kogu väljakutse vältel.

Tean, et sinu seisund on endiselt kriitiline ja järgmised tunnid saavad olema otsustavad, kuid haiglasse jõudsid sa vereringega ning nüüd on võimalus, mille nimel kogu tee töötasime.

“Naine kukkus pubi trepil, lõi otsmiku vastu astet. Teadvusel, otsaesine veritseb. Helistaja sõnul tugevas alkoholijoobes, ei püsi hästi püsti ja keeldub abist. Asukoht pubi sissepääsu juures, kiirabiautoga ligipääs olemas.”

–RASMUS–

Võtan raadiosaatja.

“Brigaad 2-4, info käes. Alustame väljasõitu.”

20:53 — panen saatja tagasi hoidikusse ja vaatan paarilise poole.

“Pubitrepp. Kukkus käpuli, lõi otsmiku vastu astet. Korralik joove, peatrauma kahtlus ja ise abi ei taha.”

Kinnitan turvavöö. Kiirabiauto hakkab liikuma pubi poole.

–CARMEN–

Peoõhtu oli täiuslik. DJ mängis just seda üht lugu, mida ma armastan, keegi ostis mulle kolmanda shot’i ja ma naersin nii kõvasti mingi loo peale, et mul jooksid pisarad. Kõik oli… soe. Udune. Hea.

Siis otsustasin, et on aeg. Väike värske õhu paus, natuke jalutada, äkki suitsu ka teha kellegagi õues. Tõusin lauast — vähemalt arvasin, et tõusin sujuvalt, tegelikult ilmselt kõikusin nagu laev tormis — ja suundusin ukse poole. Trepp. Lihtne trepp, mida olen ilmselt sada korda alla käinud. Aga täna otsustasid mu jalad, et see on liiga keeruline ülesanne.

Esimene aste — okei. Teine aste — kuidagi kaldu. Kolmandat astet ma enam ei tabanud. Maailm tegi imeliku pöörde — ja järgmine asi, mida mäletan, on külm betoon mu all, põlved vastu kive ja märg tunne otsaesisel. Valus ei olnud eriti, või õigemini — oli, aga see jõudis kohale kuidagi hilinemisega, läbi udu.

Lamasin seal hetke, proovides aru saada, mis suunas üleval on. Keegi karjus midagi, keegi kummardus mu kohale, küsis, kas ma elan. Muidugi ma elan, tahtsin öelda, aga suu ei tahtnud korralikult sõnu moodustada. Katsusin otsaesist — sõrmed said märjaks. Ahaa. Veri… Tore.

Ja siis kuulsin seda sõna — “kiirabi”. Keegi helistas juba. Ei-ei-ei. See ajas mind rohkem ärkvele kui miski muu terve õhtu jooksul. Kiirabi tähendab küsimusi, tähendab, et keegi vaatab mu pupille lambiga, tähendab, et ma pean seletama, kui palju ma jõin, tähendab arvet ja piinlikkust ja äkki isegi haiglat. Ei. Absoluutselt mitte.

Toetasin käed vastu külma betooni ja sundisin end üles, ignoreerides seda, kuidas trepp korraks minu all keerles. Keegi haaras mu käsivarrest, aga ma raputasin ta lahti —

“Mul on kõik hästi, jäta,”

pomisesin, ilmselt palju ähmasemalt kui mõtlesin. Jalad värisesid, aga seisid. Peaaegu.

Nurga taga oli vari, kus mõned suitsetajad tavaliselt seisid. Sinna ma püüdsin liikuda — mitte joosta, jooksmine polnud enam mu sõnavaras, aga mingi kõõluv, ebakindel siire kaldu, üks käsi vastu seina, veri jooksmas otse silma juurde ja segamas nägemist. Kui suudan vaid pubi nurga taha jõuda, siis äkki nad ei märkagi…

Sinised tuled paistsid juba tänaval, valgus liikus üle seinte.

–RASMUS–

20:59 — keerame pubi ette. Sinised vilkurid peegelduvad akendelt ja juba autost näen trepi juures inimesi, kuid seda, kelle pärast meid kutsuti, mitte kohe.

Astun autost välja, tõmban kindad kätte ja võtan traumakoti. Paariline tuleb teiselt poolt.

“Vaatame kõigepealt trepi ja ümbruse üle. Kirjelduse järgi ei pruugi ta väga koostööaldis olla.”

Liigun trepi poole ja vaatan kiiresti ringi — trepiastmeid, ukseesist, inimesi ning pubi külje poole jäävat ala.

“Kiirabi. Kes kukkus?”

–CARMEN–

Kössitan pubi nurga taga, selg vastu külma tellisseina, ja kuulen kõike sealt, kuhu ma nähtavale ei jää.

“Kes kukkus?” —

sinu hääl, tõsine, professionaalne.

Hetk vaikust. Siis Annika hääl, natuke liiga valjult, nagu räägiks ta läbi õlle:

“Ee… Carmen. Meie sõber. Ta kukkus trepist, lõi pea ära, aga—”

paus, ma kuulen, kuidas ta kõhkleb

“—ta on nagu… ta ütles, et tal on kõik okei?”

“Kus ta praegu on?”

küsid sina.

Ja siis Marko, jumal õnnista Markot tema lojaalsuses, aga needku teda ka samal ajal:

“Ta läks vist… sinnapoole? Nurga taha? Ta ei tahtnud, et keegi kutsuks kiirabi, ta oli veits piinlik selle pärast—”

“PALUN ÄRA,”

sisistan endale, liiga hilja, sest ma juba kuulen, kuidas Annika ütleb:

“Carmen! Nad on siin, tule nüüd, ära ole loll!”

Suurepärane. Ta reetis mu. Peo lõpp, ustavus null.

“Ta lõi otsaesise päris kõvasti ära, veritses ka natuke,”

lisab keegi kolmas — vist Liisi —

“ja ta oli täitsa purjus, me üritasime teda takistada trepist minemast aga…”

Mul on tunne, nagu mind müüdaks maha odavaima hinnaga. Surun end veelgi rohkem seina vastu, justkui saaks sein mind alla neelata. Käsi otsaesisel on nüüd päris märg, ja äkki tundub see kõik palju vähem naljakas kui minut tagasi.

“Carmen?” —

sinu hääl, nüüd suunatud otse minu poole, nurga taha, rahulik, aga kindel.

–RASMUS–

21:00 — jätan paarilise hetkeks trepi juurde infot täpsustama ja liigun traumakotiga ümber nurga. Ma ei torma ega tule sulle kohe kätega kallale.

Sind nähes jään paari sammu kaugusele. Pilk käib kiiresti üle otsaesise ja verise käe, seejärel selle, kuidas sa seina najal püsid.

Kükitan veidi madalamale, et mitte sinu kohal kõrguda.

“Carmen? Mina olen Rasmus, kiirabist.”

Vaatan sulle otsa.

“Ma saan aru, et sa ei tahtnud meid siia. Aga sa lõid pea vastu betooni ja sul on otsaesine verine. Ma tahan su kõigepealt üle vaadata ja veenduda, et sul pole praegu ühtegi ohumärki.”

Viipan rahulikult seinaäärse koha poole.

“Ära praegu püsti tõuse. Ma ei hakka sind kuhugi vägisi vedama.”

Teen väikese pausi.

“Kas sa mäletad kukkumist ennast?”

–CARMEN–

Vaatan sind läbi kokku kissitatud silmade, üks käsi ikka otsaesisel, veri nüüd juba sõrmede vahelt käele nirisemas.

“Tere,”

pomisen, häälel see iseloomulik purjus selgus-ebaselguse segu.

“Rasmus. Tore. Väga hea. Kahju, et sa siia tulid, sest ma lähen koju.”

Ei liigu ma kohe, aga sõnad tulevad kiiremini kui mõtted jõuavad kontrollida.

“Mäletan kukkumist? Muidugi mäletan. Trepp. Trepp tuli mulle vastu. Selge see. Aga tead mis on veel selge? See, et mu nn-sõbrad—” teen sõrmedega jutumärgid, mis tuleb välja pigem nagu lohisev vehklemine, “—andsid mu sulle otse üles nagu mingi… nagu mingi kadunud koera. Aitäh selle eest, Annika! Väga lojaalne!”

Üritan end seinast eemale lükata, jalad ikka veidi ebakindlad.

“Mul on kõik korras.”

Astun ühe sammu — seina äärt pidi, käsi ikka vastu tellist toetumas, teiste suunas, eemale sinust.

“Ma lihtsalt lähen tagasi… kuhugi. Koju. Bussijaama. Ükskõik kuhu, kus pole siniseid tulesid. Mul on homme tööl vaja olla ja ma ei jõua terve öö haiglas mingite vormide täitmisega raisata, sest mul on lihtsalt marrastus, see on… see on lihtsalt marrastus.”

Veri jookseb nüüd juba silma lähedale ja ma pühin seda käega ära, määrides selle asemel rohkem laiali.

“Miks sa mind nii vaatad. Ma olen täiesti okei.”

–RASMUS–

21:01 — tõusen koos sinuga kohe püsti. Kui näen, kui ebakindlalt esimene samm tuleb, liigun küljele nii, et olen piisavalt lähedal sind vajadusel püüdma, aga ei haara veel kinni.

“Ma vaatan sellepärast, et sa veritsed peast, oled päris tugevalt joonud ja sul on praegu seina vaja, et püsti püsida.”

Mu toon jääb rahulikuks, aga muutub konkreetsemaks.

“Koju jõudmise üle võime pärast rääkida. Praegu ma ei lase sul niimoodi tänavale kõndida.”

Võtan taskust marlitampoonid.

“Ja su sõbrad tegid tegelikult üsna mõistliku asja. Peatrauma ja alkohol on kehv kombinatsioon, sest joove võib peita sümptomeid, mida ma muidu hindaksin.”

Astun lähemale ja ulatan sulle puhta marli.

“Pane see otsaette ja hoia õrnalt peal. Ära hõõru.”

Vaatan korraks su silmi ja nägu, otsides nähtavat asümmeetriat või muud traumat.

“Üks asi korraga. Ütle mulle oma täisnimi ja mis kuu praegu on.”

–CARMEN–

Võtan marli vastu ja pigistan selle kohmakalt otsaette.

“Aitäh,”

pomisen, sest ma pole ju metsloom, viisakus on ikka viisakus isegi siis, kui ma vihane olen.

“Perekonnanimi,”

kordan, nagu maitseksin seda sõna.

“Perekonnanimi on selline asi, mida ma räägin sulle siis, kui ma olen ametlikult sinu patsient. Ma pole otsustanud, kas ma olen.”

Kuu kohta ma ei vasta üldse — selle asemel lükkan end seinast eemale,

“üks asi korraga” muutub minu peas kuidagi “ma tean ise oma asju paremini kui sina” ja astun, päris kindlalt oma peas vähemalt, tagasi pubi eesukse poole.

“Ma lähen lihtsalt sisse istuma. Näed, kõnnin. Kõik hea. Sa võid rahulikult… teha, mida iganes te teete, kui inimesed on täiesti korras.”

Ja siis — muidugi siis — üks jalg läheb teisest üle, ei tea täpselt kummast, aga tulemus on sama: maailm kaldub, muru tuleb kiiresti vastu ja ma prantsatan käpuli otse rohu sisse, käed vajuvad märga muru, marlitampoon lendab kuskile küljele.

Ja siis ma naeran. Kohutavalt, kontrollimatult, peaaegu nutuni välja naeran, sest see on lihtsalt nii absurdne — ma just tõestasin, kui “hästi” mul läheb, kukkudes teist korda kümne minuti jooksul, seekord lihtsalt pehmele murule, ilma igasuguse väärikuseta.

“Ei,”

ähin naeru vahele, kõhuli-käpuli rohus,

“ei, ma vannun, see ei olnud pea pärast. Mu jalad on lihtsalt… lollid. Praegu.”

–RASMUS–

21:02 — olen juba sinu poole liikumas, kui tasakaal kaob. Murule jõudes kükitangi kohe su kõrvale. Vaatan kiiresti, kas lõid uuesti pea või said mujale haiget. Teist korda püsti proovida ma sul praegu ei lase.

“Jah. Väga veenev demonstratsioon.”

Su naer tõmbab mul korraks suunurga üles, aga pilk jääb töiseks. Panen käe su õlavarrele, et sa end naeruhoos uuesti üles ei lükkaks.

“Ja ma olen täiesti nõus, et jalad võivad olla lihtsalt purjus. Probleem on selles, et ma ei saa praegu kindlalt öelda, milline osa sellest on alkohol ja milline osa äsjasest pealöögist.”

Vaatan, kas selle kukkumisega tuli mõni uus vigastus, siis võtan maast lennanud marli asemel kotist uue.

“Teeme nüüd ühe muudatuse plaanis. Kõndimise eksam on läbi.”

Ulatan sulle uue marli ja viipan paarilisele, et ta tooks kanderaami lähemale.

“Sa ei pea mulle praegu oma perekonnanime usaldama. Aga ma tahan su pea üle vaadata ja mõned lihtsad kontrollid teha. Selleks ei pea sa haiglasse minemisega nõustuma.”

Kükitan endiselt sinu kõrval, mitte ei ürita sind kohe püsti tõsta.

“Enne istume siinsamas korraks. Vaata mulle otsa, Carmen. Kas sul praegu pea valutab? Iiveldab? Näed kahekordselt?”

–CARMEN–

Naeran ikka veel, kui sinu käsi mu õlavarrel peatub, ja see naer läheb üle mingiks itsitamiseks, mida ma ei suuda peatada.

“Ei valuta! Absoluutselt mitte midagi ei valuta, peale minu uhkuse, mis on nüüd täiesti muru sees, koos minuga.”

“Iiveldab? Ei. Näen sind ainult ühte moodi, kahjuks,”

lisan ja see peaks kõlama teravalt, aga tuleb välja pigem naljakalt, sest ma ise pahvatan jälle naerma oma sõnade peale.

Ma ei jäägi rahulikult istuma. Mu käsi liigub, otsib toetust, ja leiab sinu käe — haaran sellest kinni, kasutades seda kangina, et end üles upitada.

“Ma olen täitsa okei, aitäh küsimast, aga tead, mis mul praegu tegelikult puudu on? Tants. Seal sees mängib endiselt muusika ja mina siin muru peal lebotan nagu mingi… nagu mingi joobnud tähetorn. See on solvav minu vastu.”

Surun end sinu käele toetudes üles, jalad ikka värisemas, aga tahe on kõvem kui tasakaal.

“Ma lähen tagasi sisse. Sina võid… teha oma kontrolle siin väljas, kui tahad, aga mina tahan tagasi selle laua juurde, kus mu jook on ikka veel pooleli ja kus keegi ei küsi minu käest kuupäevi.”

–RASMUS–

21:03 — kui sa mu käest kinni võtad, lasen sul hetkeks haarde leida, aga niipea kui saad raskuse jalgadele ja hakkad pubi poole pöörama, panen teise käe kindlalt su käsivarrele. Mitte jõuga maha surudes, vaid nii, et järgmine tasakaalukaotus ei lõpeks kolmanda kukkumisega.

“Ei.”

Muigamine kaob näolt ja toon muutub selgelt tõsisemaks.

“Tantsima sa praegu ei lähe. Ja seda pooleliolevat jooki ka lõpetama ei lähe.”

Viipan paarilisele kanderaamiga lähemale tulla.

“Sa oled kümne minuti jooksul kaks korda kukkunud, esimese korraga pea vastu betooni löönud ja praegu ei püsi ilma seina või minuta kindlalt jalul. See ei tähenda automaatselt, et sul on midagi katastroofilist. See tähendab, et kolmandat kukkumist me teadlikult ei korralda.”

Hoian sind tasakaalus ja pööran pilgu hetkeks su otsaesisele. Värske marli on endiselt vaja peale saada.

“Ma ei nõua praegu haiglasse mineku otsust. Kõigepealt istud. Kas siia kanderaamile või kiirabiautosse, kus on soe ja su sõbrad ei pea kogu etendust pealt vaatama.”

Vaatan sulle otse otsa.

“Vali üks. Aga pubisse tagasi tantsima minek ei ole praegu üks variantidest.”

–CARMEN–

Su hääletoon muutub äkki hoopis teiseks — mitte enam see rahulik-mõistev, vaid selline, mis paneb mind hetkeks tõesti kuulama — ja ma jään korraks tummaks. Vaatan sinu poole, siis pubi ukse suunas, kus Annika ja Marko seisavad, käed rinnal, näod täis muret, mida ma praegu üldse ei taha analüüsida.

“Okei, okei, jumal,”

pomisen, natuke solvunult, aga selle terava tooni all midagi pehmemat, midagi, mis kõlab peaaegu häbelikult.

Kaevan taskust sigaretipaki, sõrmed liiga kohmakad, et tükk aega tikku süüdata — kolmas katse õnnestub lõpuks, ja ma tõmban sügavalt sisse, nagu see aitaks kuidagi olukorda taluda.

“Fine. Auto,”

ütlen, puhudes suitsu kõrvale, mitte sinu poole, sest ma pole ju täiesti barbaar.

“Aga ainult sellepärast, et—”

hetkeline paus, ja siis midagi mu näol muutub, peaaegu elevil,

“—kas teil on seal see asi? See EKG asi? Need kleepsud rinnale, mis piiksuvad? Ma olen filmides näinud, see on tegelikult üsna äge.”

Astun ise nüüd auto suunas, ikka veidi kõikuvalt, sigaret suunurgas,

“ja see hapnikumask ka, kas teil on see läbipaistev, mis udutab? Ma tahan seda proovida. Mitte, et ma vajaks, muidugi, aga esteetiliselt.”

–RASMUS–

21:04 — niipea kui sa autoga nõustud, kaob mu toonist teravus. Jään su kõrvale ja hoian käsivarrest, sest iseseisvat kõndimist oled sa tänaseks juba piisavalt demonstreerinud.

“Väga hea. Auto.”

Sigaretti märgates vaatan seda ja siis sind.

“Üks halb uudis veel: see jääb õue. Autos on hapnikuballoonid ja põleva sigaretiga me sinna ei lähe.”

Lasen paarilisel kanderaami meie kõrvale tuua, et me ei peaks ebakindlat teekonda jalgsi lõpuni tegema.

EKG-jutu peale muigan.

“On küll. Monitor, kleepsud, juhtmed, kogu filmikraam. Aga selle saamiseks peab olema põhjus. Piiksumise pärast ma sind juhtmetesse ei mässi.”

Viipan kanderaamile.

“Hapnikuga sama lugu. Mask on olemas. Udutab ka täiesti rahuldavalt. Aga kui su vere hapnikusisaldus on korras ja sa hingad ise ilusti, siis saad tasuta täiesti tavalist Eesti õhku.”

Võtan välja pulssoksümeetri.

“Selle väikese tulukese võin sulle küll sõrme panna. Ja autos vaatan su otsaesise korralikult üle, mõõdan vererõhu ning kontrollin natuke seda purjus aju.”

Kergitan kulmu.

“Sigaret ära, istu peale. Siis saad kiirabiauto ekskursiooni.”

–CARMEN–

Vaatan kanderaami nagu see solvaks mind isiklikult.

“Ei, aitäh, ma ei ole invaliid, ma kõnnin ise.”

Astun eemale sellest asjast, väärikus (mis iganes sellest on veel alles) ette.

Kustutan sigareti tallaga vastu maad, korjan koni üles ja viskan ära, veidi liiga aeglaselt, nagu mul oleks kahju sellest loobuda. Siis pöördun korraks ringi ja hõikan üle õla pubi ukse poole:

“MA TULEN KOHE TAGASI! ANNIKA! HOIA MU JOOKI, ÄRA LASE KELLELGI SEDA VÕTTA!”

Hääl kõlab üle terve tänava, ilmselt palju valjemini kui vaja, ja mõned möödujad vaatavad minu poole.

Siis pööran end uuesti sinu poole, jätkates kõndimist, kuigi jalad on ikka veidi ebakindlad.

“Aga oota, sa ei saa lihtsalt öelda ‘ei ole põhjust’ ja jätta mind ilma EKG-ta. Filmis saavad kõik EKG-d! Iga kord kui keegi kiirabiautosse istub, on seal kohe see piiks-piiks asi ja kõik vaatavad monitori murelikult.”

Näpuga sinu poole viibates, ikka kõndides:

“Ma tahan seda oma südame piiksu kuulda. See on… see on nagu tõestus, et ma olen elus. Väga rahustav. Ma maksan isegi lisatasu, kui vaja.”

–RASMUS–

21:05 — lasen kanderaamil kõrvale jääda, kui sa sellest nii resoluutselt mööda astud, kuid kõnnin kohe sinu kõrval. Üks käsi on valmis su käsivarrest haarama, kui jalad jälle omavahel tülli lähevad.

Su üle tänava kostva hüüde peale vaatan korraks pubi ukse poole.

“Annika, palun ära hoia seda jooki talle.”

Siis tagasi sinu poole.

“Ja sina vaata praegu, kuhu astud. Filmikriitika teeme autos.”

Auto küljeukse juures avan ukse ja panen astmelaua valmis. Siin ma enam lihtsalt pealt ei vaata, kuidas sa turnid — pakun käsivarre kindlaks toeks.

“Üks aste. Võta minust kinni.”

EKG-jutt ajab mind jälle muigama.

“Lisatasuga EKG-menüüd meil kahjuks pole. Ja monitor ei tee sind rohkem elusaks kui sa juba oled.”

Tõstan pulssoksümeetrit näppude vahel.

“Aga mul on kompromiss. See mõõdab pulssi ja hapnikusisaldust ning monitor näitab su pulsilaine ka ekraanile. Kui hindamise käigus tuleb päriselt põhjus EKG teha, saad kleepsud ka.”

Noogutan auto sisemuse poole.

“Praegu kõigepealt turvaliselt sisse. Siis otsaesine puhtaks ja vaatame, kui hästi sa tegelikult orienteerud.”

–CARMEN–

“EI OLE AUS!”

karjun üle õla Annikale, peaaegu solvunult,

“MIS SIIS, KUI MA TAHAN SEDA HILJEM! RASMUS ON PAHA INIMENE!”

— see viimane osa on suunatud pigem sinule, aga hüütud sama valjult, nagu see oleks üldsusele teadaandmine.

Astme juures võtan sinu käsivarrest kinni, natuke ebakindlalt, aga jõuan üles ilma järjekordse katastroofita. Istun kohe selle ukse lähedal olevale istmele ja… oi.

“Oo. See on üllatavalt mugav,”

ütlen, patsutades istme külge, nagu hindaksin mõnd mööblipoodi.

“Sooja ka. Kas te kõik istmed niimoodi soojendate või olen mina lihtsalt eriline?”

Vaatan ringi, silmad läikimas veidi liiga entusiastlikult kõige selle varustuse peale — kapid, torud, ekraanid — ja siis pöördun tagasi sinu poole, tõstan ise oma käe, sõrmed pisut värisemas, valmis selleks väikeseks tulukeseks.

“Okei, pane see asi mulle sõrme. Ma tahan näha, kui elus ma olen. Numbriliselt.”

–RASMUS–

21:06 — astun sinu järel salongi ja tõmban ukse kinni. Paariline jääb hetkeks ukse juurde varustust sättima.

“Jah, ma kuulsin. Rasmus on kohutav inimene. Paneme kaebuse pärast kirja.”

Kinnitan, et istud kindlalt, ja panen pulssoksümeetri su väljasirutatud nimetissõrmele.

“Ja ei, trooni spetsiaalselt sinu jaoks ette ei soojendatud. Auto lihtsalt seisab meil soojana.”

Ootan mõned sekundid, kuni signaal stabiliseerub. Ekraanile tekib korralik pulsilaine: SpO₂ 98%, pulss 104/min.

Keeran monitori veidi sinu poole.

“Näed. Üheksakümmend kaheksa protsenti hapnikku, pulss sada neli. Numbriliselt täiesti elus.”

Võtan samal ajal vererõhumanseti ja panen selle ümber su õlavarre.

“Ära selle käega korraks vehkle.”

Mansett hakkab täituma. Samal ajal vaatan su kõnet, kontakti ja seda, kas pilk püsib normaalselt.

“Ja nüüd tuleb see osa, mida sa üritasid õues vältida.”

Kummardun natuke lähemale.

“Mis kuu meil praegu on?”

–CARMEN–

Vaatan monitori peaaegu vaimustunult, silmad särades.

“SADA NELI! Mu süda lööb sada neli korda minutis! See on… see on ju päris kiire, eks?”

Liigutan sõrme veidi, ihaldades näha, kas number muutub, kuni mansett hakkab mu käsivart pigistama ja ma teen üllatunud näo.

“Oo, see kägistab mind.”

Siis tuleb kuu küsimus, ja ma… vaikin.

Mitte sellepärast, et ma ei teaks — vähemalt mitte ainult sellepärast — vaid mingi kangekaelne osa minust otsustab, et see on põhimõtte küsimus. Pööran pea veidi kõrvale, vaatan akna poole, kus sinised tuled ikka veel õrnalt vilguvad, ja huulte vahele tekib selline põikpäine, kokkusurutud joon.

“Mhm,”

teen lihtsalt, mis pole vastus millelegi.

Sõrmedega trummeldan istme käetoel, otsin midagi muud vaadata, mida iganes peale sinu otsese pilgu.

“Kas see on tõesti vajalik? Ma mõtlen, kas kuu number määrab midagi?”

–RASMUS–

21:07 — lasen mansetil mõõtmise lõpuni teha. RR 132/84 mmHg. Pulss püsib 102–106 kandis, SpO₂ 98%. Hea pulsilaine.

“Joobes, ärritunud, just kaks korda kukkunud — sada neli ei üllata mind praegu eriti.”

Võtan mansetist rõhu maha.

“Ja kägistamine lõppes. Sada kolmkümmend kaks kaheksakümmend neli.”

Su kuu-küsimusest kõrvale põikamise peale ei hakka ma vaidlema. Tõmban tabureti lähemale ja istun sinu ette.

“Jah, vajalik. Mitte sellepärast, et august oleks kuidagi meditsiiniliselt parem vastus kui juuli.”

Võtan väikese pupillilambi.

“Sa lõid pea ära ja oled alkoholi tarvitanud. Ma kontrollin, kas sa saad aru, kus sa oled, mis juhtus ja mis aeg praegu umbes on. Joove teeb selle hindamise keerulisemaks.”

Valgustan lühidalt üht pupilli, siis teist, jälgides reaktsiooni.

“Ja see pole koolikontroll. Vale vastuse eest miinust ei saa.”

Panen lambi ära ja võtan puhta marli ning füsioloogilise lahuse, et otsaesist vaadata.

“Nii et proovime uuesti. Mis kuu praegu on?”

–CARMEN–

Kui valgus mu silma jõuab, tõmban pea kiiresti kõrvale, käsi tõuseb reflektoorselt ette.

“Vau, okei, hoiatuse oleks võinud anda enne, mitte pärast! See on nagu kellegi telefoni välk näkku.”

Kuu küsimuse peale kehitan õlgu, ikka veel seda oma kangekaelset joont hoides, aga sinu selgituse peale midagi minus veidi pehmeneb — mitte piisavalt, et alla anda, aga piisavalt, et vastata mingi poolvastusega.

“Suvi,”

ütlen lõpuks, väljakutsuvalt, nagu see oleks täiesti piisav vastus.

“On soe. Inimesed on väljas. Pubid on lahti ja täis. See on suvi. Kas see ei loe?”

Vaatan sind, üritades hinnata, kas see läks arvesse või mitte, aga siis lisan, poolenisti kaitsvalt, poolenisti nagu üritaks ennast veenda:

“Ma tean täpselt, kus ma olen. Ma olen pubi ees, kus mu sõbrad on jäänud sisse ilma minuta, ja ma istun kiirabiautos, mis on ausalt öeldes palju mugavam kui ma ootasin, ja sina piinad mind küsimustega, mille vastust sa juba tead. Milleks see teater?”

–RASMUS–

21:08 — tõmban lambi kohe eemale, kui pea kõrvale keerad.

“Õige märkus. Ma ütlesin küll, et vaatan pupille, aga oleksin pidanud ütlema täpselt enne valguse panemist.”

Pupillid olid võrdsed ja reageerisid valgusele. Panen lambi taskusse.

Su vastuse peale noogutan aeglaselt.

“Koha ja olukorra saad sa kenasti kätte. See on hea. Aga ‘suvi’ on aastaaja vastus, mitte kuu vastus.”

Teen füsioloogilise lahusega marli märjaks.

“Ja teater on sellepärast, et alkohol ja peatrauma võivad väljast üsna sarnased välja näha. Kui sa oleksid lihtsalt joonud ja trepiga kakelnud ainult põlvede kaudu, oleks mul palju vähem põhjust sind siin tüüdata.”

Näitan märga marlit enne, kui lähen otsaesise juurde.

“Nüüd ma puhastan vere ära. See võib kipitada. Pead ei ole vaja kuhugi keerata.”

Toetan ühe käega kergelt su oimukoha kõrvale ja hakkan ettevaatlikult kuivanud ning värsket verd marrastuse ümbert eemaldama, et näha, kas selle all on ainult pindmine haav või midagi, mis vajaks sulgemist.

“Ja ma küsin veel kord, sest mulle pakub huvi, kas sa ei taha vastata või ei suuda vastata.”

Vaatan sulle korraks otsa.

“Mis kuu praegu on?”

–CARMEN–

“AI—”

tõmban õhku sisse teravalt, kui märg marli haava puudutab, ja käsi tõuseb ise, sõrmed haaravad sinu randmest — mitte lükkamiseks, lihtsalt sinna klammerdumiseks, nagu see aitaks kuidagi valu vähem valusaks teha.

“Kurat, see kipitab rohkem kui ma ootasin. Kui suur see asi seal üldse on? Tundub, nagu sa kaevaksid seal terve kraavi.”

Silmad lähevad kipitusest korraks vesiseks. Hoian su käsivarrest kinni veel hetke, enne kui lasen lahti, veidi häbelikult, nagu tunnistaksin, et reaktsioon oli liiga suur.

Kuu küsimuse peale aga ei murdu ma sentimeetritki.

“Ma tean, mis kuu on,”

ütlen, lõug kergelt tõstetud,

“ma lihtsalt ei näe põhjust, miks ma pean seda sinu heaks kontrollima. Sa oled täiskasvanud mees, suur poiss, kellel on kell ja kalender ja ilmselt ka telefon taskus. Kui sa tõesti ei tea, mis kuu praegu on, siis on meil hoopis sinu seisundiga probleem, mitte minu omaga.”

Vaatan sind pigem trotslikult kui naljatlevalt, kuigi suunurgas on ikka see väike, kangekaelne muie.

“Nii et ei. Ei ütle. Põhimõtte küsimus.”

–RASMUS–

21:09 — kui su sõrmed mu randme ümber lähevad, jätan puhastamise hetkeks pooleli ega tõmba kätt ära.

“Jah, stopp. Las kipitus rahuneb.”

Ootan paar sekundit. Kui haava uuesti vaatan, teen seda seekord õrnemalt, tupsutades, mitte hõõrudes.

“Ja kraavi ei ole. Otsaesisel on korralik muhk ja pindmine marrastus. Need veritsevad lihtsalt väga efektselt.”

Su trotsliku vastuse lõpuni kuulan täiesti rahulikult. Siis noogutan.

“Okei. See vastus ütleb mulle päris palju.”

Panen verise marli kõrvale.

“Sa saad mu küsimusest aru, mäletad, miks ma seda küsin, ja tood täiesti sihipäraselt põhjuseid, miks sa mulle vastata ei taha. See on midagi muud kui see, kui sa vaataksid mulle otsa ega oskaks vastata.”

Võtan uue kuiva marli ja surun selle õrnalt marrastusele.

“Aga päris linnukest ‘ajas orienteeritud’ ma sulle selle eest ikkagi ei kingi. Sinna läheb praegu: keeldub vastamast.”

Suunurka tuleb kerge muie.

“Ja minu seisundit hindame järgmisel väljakutsel.”

Lasen sul soovi korral mu käsivarrest uuesti kinni võtta, kuni survet hoian.

“Nüüd üks olulisem küsimus, mille üle ma sinuga kuude kaupa ei vaidle: kas sa mäletad kogu kukkumist järjest — trepist komistamisest kuni selleni, kui inimesed sinu juurde tulid — või on seal mingi jupp täiesti puudu?”

–CARMEN–

Nägu tõmbub korraks tõsisemaks, kui tegelikult üritan mõelda, mitte ainult sinuga vaielda. Otsin sinu käsivart uuesti, hoian sellest kinni, samal ajal kui sa marlit vastu haava surud ja mu pilk läheb kuhugi kaugusesse, autoseinast läbi, tagasi selle hetke juurde.

“Okei… okei, las ma mõtlen,” ütlen seekord ilma trotsita hääles.

“Ma läksin suitsule. See on selge. Tõusin lauast, läksin ukse poole, mäletan seda trepi ülemist osa, esimest astet.”

Paus. Kulm kortsub.

“Ja siis… trepp lihtsalt nagu… kadus. Ma ei mäleta teist ega kolmandat astet, ma ei mäleta, kuidas ma kukkusin, ei mäleta seda hetke, kui pea vastu betooni läks. See on nagu—” liigutan oma vaba käega, otsides sõna, “— üks hetk ma olen trepi peal, järgmine hetk ma olen maas ja mu otsaesine on märg.”

Vaatan sind, ja seekord on selles pilgus vähem trotsi, rohkem tõelist ebamugavust selle pärast, mida see auk tähendab.

“Ja siis mäletan, et keegi karjus, keegi kummardus mu kohale, täiesti liiga paanikas, nagu ma oleksin suremas või midagi, kuigi ma olin ju… ma olin ju ärkvel kogu aeg, ma lihtsalt ei saanud korralikult rääkida. Ja siis kuulsin sõna ‘kiirabi’ ja mõtlesin, et see on täiesti mõttetu ülereageerimine minu lihtsa trepilt-kukkumise peale.”

Vajun natuke tagasi istme vastu.

“Nii et jah. On auk. Väike auk, aga on.”

–RASMUS–

21:10 — mu ilme muutub su vastuse ajal tõsisemaks. Ma ei katkesta sind. Hoian marli veel mõne hetke otsaesisel, siis kontrollin selle alt marrastust.

“Selge. See on oluline info.”

Võtan käe aeglaselt ära. Veritsus on survega peaaegu peatunud.

“See auk võib olla alkoholist. Võib olla pealöögiga seotud mälulünk. Ja ma ei saa siin autos ausalt öelda, kumb.”

Istun su ette tagasi. Toon pole enam naljatlev, aga ka mitte ähvardav.

“See muudab minu soovitust. Ma tahan, et sa läheksid meiega EMOsse hindamisele. Mitte sellepärast, et ma arvan, et sa oled suremas — su vererõhk, hapnikunäit ja kontakt on praegu korras. Aga sul oli peatrauma, sündmuse ümber on mälulünk, oled tugevas joobes ja tasakaal on nii kehv, et kukkusid pärast seda uuesti.”

Vaatan sulle otsa.

“Ja alkohol teeb koduse jälgimise kehvaks variandiks, sest kui sa muutud uniseks, hakkad oksendama või lähed segasemaks, on raske eristada, kas see on joogist või peast.”

Panen värske marli marrastusele.

“Ma tean, et sa tahtsid viie minuti pärast pubisse tagasi minna. Praegu ma seda turvaliseks ei pea.”

Teen väikese pausi.

“Kas sa oled pärast kukkumist kordagi oksendanud?”

–CARMEN–

Kuulen sõna “EMO” ja midagi minus paneb kohe kaitseasendisse.

“Ei. Ei-ei-ei. Haiglasse ma ei lähe.”

Ajan end istmel sirgemaks, äkki palju kindlamana kui mu jalad tegelikult on.

“See on üks muhk ja üks kraapimine, mitte… mitte ajuvereva… mis iganes sõna sa selle jaoks kasutasid. Sa ise ütlesid, et vererõhk on hea, hapnik on hea, süda on hea. Milleks ma pean istuma neli tundi ooteruumis mingi plastikutooli peal, ainult et keegi valges kitlis ütleks mulle, et jah, sul on muhk.”

Oksendamise küsimusele ma lihtsalt ei vasta — vaatan kõrvale, näpin marli serva, teen näo, nagu poleks seda küsimustki kuulnud, mis on iseenesest juba omamoodi vastus, aga mina seda tunnistama ei kipu.

“Pane lihtsalt plaaster peale,”

ütlen selle asemel, natuke liiga kiirustades teemat vahetada.

“Sul on ju kindlasti mingi plaaster kuskil selles suures kastis. Kleebi see peale, ütle mulle, et ma näen välja nagu sõjaveteran, ja las ma lähen tagasi sisse. Mu sõbrad on seal, mu jook on seal, ja ausalt öeldes, ma tunnen end juba palju paremini kui viis minutit tagasi.”

Vaatan sind, üritades oma häälde panna sellist kindlust, mida ma tegelikult enam nii täielikult ei tunne.

“Ma luban istuda kenasti maha, kui pea hakkab pöörlema. Aga haiglasse ma ei lähe ühe muhu pärast.”

–RASMUS–

21:11 — ma ei hakka su “ei” peale kohe vastu rääkima. Märkan küll väga selgelt, kuidas oksendamise küsimus vastuseta jäi.

“Plaastri leiame. Sõjaveterani tiitlit ma ühe pubitrepiga veel ei väljasta.”

Panen marli hetkeks tagasi ja vaatan sind tõsisemalt.

“Aga sa vaidled praegu natuke vale asjaga. Ma ei öelnud, et sul on ajuverejooks. Ma ütlen, et siin autos ei ole mul võimalik seda piisava kindlusega välistada. Normaalne vererõhk, hapnik ja pulss on head uudised, aga need ei välista koljusisest vigastust.”

Nihutan tabureti sulle veidi lähemale.

“Ja haiglasse minekust keeldumine on üks asi. Selleks pean ma kõigepealt hindama, kas sa oled praegu piisavalt otsustusvõimeline, et mõista, millest sa keeldud. Tugev joove ja mälulünk teevad selle hindamise oluliseks; nad ei tähenda automaatselt, et sa ei saa ise otsustada.”

Vaatan hetkeks seda marliserva, mida sa näpid, ja siis sulle otsa.

“Nüüd lähme tagasi selle küsimuse juurde, millest sa väga elegantselt mööda sõitsid.”

Mu hääl pehmeneb natuke.

“Ma ei pahanda vastuse peale ja ma ei vii sind ühe ‘jah’ pärast automaatselt kuhugi. Mul on lihtsalt vaja õiget infot.”

“Kas sa oled pärast kukkumist oksendanud — jah või ei?”

–CARMEN–

“Muidugi ma olen võimeline otsustama,”

ütlen kiiresti, peaaegu solvunult,

“vaata, ma just otsustasin. Minu otsus on: ei lähe. Kas see pole piisav tõestus, et otsustusvõime on korras? Ma tegin otsuse. Väga selge, väga kindel otsus.”

oksendamise küsimusele vastan nüüd lõpuks, kuna sinu hääl läks pehmemaks ja ma tunnen end veidi vähem ründe all:

“Ei ole oksendanud. Mitte kordagi. Ei tunne ka iiveldust. Näed, järjekordne hea uudis sulle.”

Ja siis, enne kui midagi rohkemat öelda jõuad, hakkan liikuma — käed vajutavad istme servale, keha tõuseb, natuke liiga järsult, nii et pea korraks käib ringi, aga ma ei lase sellel end peatada.

“Aitäh sulle kõige eest, tõsiselt, sa oled väga tore ja põhjalik ja ma hindan seda kindlasti,”

räägin kiirustades, tänulikult, aga ka selgelt lõpetava tooniga,

“aga nüüd ma arvan, et see kohtumine on läbi. Ma lähen tagasi pubisse, uus lugu õhtuks jutustada, ja sina saad minna aidata kedagi, kes tegelikult abi vajab.”

Sirutan käe ukse käepideme poole, ikka veidi kõikuvalt, aga otsusekindel nägu peal.

–RASMUS–

21:12 — niipea kui sa järsult püsti tõused ja ukse poole kõigud, olen ise samuti püsti. Panen ühe käe su käsivarrele ja teise ukse juurde nii, et sa seda tasakaalu kaotades lahti ei tõmbaks.

“Stopp. Istu tagasi.”

Hääl on nüüd konkreetne. Mitte vali, aga selles pole enam nalja.

“See, et sa ütlesid sõna ‘ei’, tõestab, et sa suudad valiku välja öelda. Otsustusvõime tähendab ka seda, et sa saad aru, mis sinuga juhtus, millised riskid on ja mis võib juhtuda, kui sa hindamisest keeldud.”

Kui oled stabiilselt püsti, lõdvendan haaret, kuid ei lase sul niimoodi autost välja astuda.

“Ma ei hakka sinuga kaklema ega väida, et sul kindlasti midagi tõsist on. Aga ma ei tee ka nägu, et tugevas joobes inimene, kes lõi pea vastu betooni, ei mäleta kukkumist ja on pärast seda uuesti tasakaalu kaotanud, on lihtsalt plaastri järel tantsupõrandale saatmise olukord.”

Viipan tagasi istmele.

“Istu. Kaks minutit. Siis räägime sinu keeldumise korralikult läbi.”

Vaatan sulle otse otsa.

“Ütle mulle oma sõnadega: miks ma tahan, et su pead haiglas kontrollitaks, ja mis võib juhtuda, kui sa praegu lihtsalt pubisse tagasi lähed?”

–CARMEN–

Vajun tagasi istmele hoopis liiga jõuga, mis paneb otsaesise koha järsku tuiksama valutama, ja ma teen väikese tahtmatu grimassi, aga surun selle kohe alla, ei taha sulle rahuldust anda, et see tegelikult valus oli.

“Autsh — okei, olgu, ma istun. Näed. Istun.”

Löön käed rinnale risti, pilk pigem lae poole kui sinu poole, sest praegu ma ei taha sind vaadata, sest sinu vaadates ma peaksin justkui tunnistama, et sul on õigus, ja seda ma teha ei taha.

“Ma ei pea sellele vastama,”

ütlen kangekaelselt,

“sest ma tean, mis sa tahad, et ma ütleksin. Sa tahad, et ma ütleksin midagi ajuverejooksu ja koomasse langemise kohta, et sa saaksid näidata, kui hea ja hoolas parameedik sa oled. Aga tead mis? Mul on juba plaan. Lähen koju, panen jää muhu peale, joon vett, magan homme kaua. See on täiesti pärast-pidu protokoll, mida ma olen kasutanud sadu kordi.”

Vaatan nüüd sinu poole, lõug kergelt tõstetud, kuigi hääl on veidi vähem kindel kui tahaksin, silmnähtavalt väsinud kogu sellest.

“Ma tunnen ennast hästi. Tõesti. Peavalu on olemas, aga see on ju ootuspärane, kui lööd pea vastu betooni, eks? See ei pea tähendama midagi hullu.”

–RASMUS–

21:13 — märkan grimassi, aga ei tee sellest võidukat numbrit. Jään sinu ette istuma ja lasen sul käed rinnal hoida.

“Jah. Pärast sellist lööki võib otsmik täiesti tavaliselt valutada. Peavalu üksi ei tähenda, et sul oleks midagi rasket.”

Noogutan korraks.

“Ja sa tegelikult vastasid mu küsimusele, kuigi alustasid sõnadega, et ei pea vastama. Sa saad aru, et ma muretsen võimaliku koljusisese vigastuse pärast. See on mulle oluline.”

Siis raputan kergelt pead.

“Aga sinu koduplaanis on üks probleem. ‘Joon vett ja magan kaua’ on pohmelli plaan. Täna oli lisaks peatrauma ja sul on selle ümber mälulünk. Seetõttu ei taha ma, et sa läheksid üksi koju ja lihtsalt magama.”

Võtan verise marli eest ära ja kontrollin marrastust. Veritsus on sisuliselt peatunud. Panen sellele puhta haavakatte.

“Ma soovitan endiselt EMO-t. Kui sa sellest lõpuks otsustusvõimelisena keeldud, siis järgmine küsimus on, kas meil on võimalik teha vähemalt mõistlikum ja turvalisem alternatiiv — kaine täiskasvanu sinu juurde, kes sind jälgib ja vajadusel uuesti abi kutsub. Pubisse tagasi jooma ma seda alternatiiviks ei loe.”

Kinnitan haavakatte serva ja tõstan pilgu sulle.

“Ja nüüd ütlesid sa esimest korda, et pea valutab. Kui tugev see praegu on nullist kümneni — null pole üldse valu ja kümme on kõige hullem, mida ette kujutad?”

–CARMEN–

“Üksteist,” ütlen kindlalt, peaaegu trotslikult, “skaalal, mis läheb nullist kümneni. Üksteist. Uus rekord. Pane kirja.”

Käed lähevad uuesti risti, aga nüüd on nendes ka natuke värinat, mida ma üritan varjata.

“Ja ei, ma ei lähe haiglasse ega korralda endale mingit valvekoera koju. Ma elan üksi. Olen elanud üksi juba aastaid, saan ise oma elu eest hoolt kanda, ei vaja mingit võõrast täiskasvanut, kes istuks mu diivanil ja vahiks, kas ma ikka hingan.”

Hääl läheb teravamaks, peaaegu solvunuks.

“Mis see on, mingi lasteaed? Kas ma pean nüüd tõestama, et mul on keegi, kes mu käest kinni hoiab, enne kui te lubate mul koju minna? Ma olen kolmkümmend üks aastat vana, mitte kuus.”

Selle jutu käigus liigub käsi aga tahtmatult küljele, sõrmed vajuvad õrnalt vastu ribisid, kus midagi valutab teistmoodi kui pea — terav, torkav valu. Katsun seda kohta läbi särgi, nägu korraks pinges, aga kui märkan, et liigutus on liiga nähtav, tõmban käe kiiresti ära ja panen selle tagasi rinnale risti, nagu poleks midagi juhtunud.

“Nii et jah. Üksteist,”

–RASMUS–

21:14 — kulm kerkib su “üheteistkümne” peale. Seekord ma seda lihtsalt naljaks ei kirjuta; märkan nii käte värinat kui ka seda, kuhu käsi hetkeks ribidele läks.

“Üksteist kümnest panen kirja, kui sa seda päriselt mõtled. Aga siis ei sobi see enam hästi kokku jutuga, et tunned end täiesti hästi.”

Ma ei hakka su üksinda elamise üle vaidlema.

“Ja ei, kolmekümne üheaastasele ei ole valvekoera vaja. Peatrauma järel kainet inimest soovitada pole lasteaed, vaid turvavõrk. Aga sain aru: sa elad üksi ja seda varianti sa ei taha.”

Mu pilk läheb korraks su küljele.

“Nüüd ribid.”

Tõstan käe enne puudutamist, et oleks selge, mida kavatsen teha.

“Ma nägin seda. Ma ei hakka särki ilma hoiatuseta üles kiskuma. Näita ühe sõrmega, kus täpselt valutab.”

Hääl jääb rahulikuks.

“Ja enne kui katsun: kas sügavalt sisse hingates läheb seal valu tugevamaks?”

–CARMEN–

“Ei valuta midagi,”

ütlen kiirelt, liiga kiirelt, ja lisan siis, otsides mingit usutavat seletust,

, “sügeles lihtsalt. Sääsehammustus, vist. Suvi, mäletad? Sääsed.”

Aga käsi läheb ikka tagasi samasse kohta, sõrmed peaaegu automaatselt, kaitsvalt seal, ja seekord ma isegi ei märka seda ise enne, kui näen sinu pilku sellel peatuvat.

“See ei ole—”

alustan, siis jään vait, sest valetamine hakkab tüütuks minema, aga alla anda ka ei taha.

“Okei, ehk on seal natuke… tunda. Aga see on ju loogiline, ma kukkusin ju käpuli, ilmselt lõin end vastu midagi. Trepi serva, kivi, ükskõik mida. See on lihtsalt marrastus seespidiselt, nagu need põlved väljaspidiselt.”

Sügava hingamise küsimuse peale hingan demonstratiivselt sisse — ja tõmban kohe õhu tagasi, teravalt, sest see tegelikult torkab, aga surun näo kokku, üritades seda mitte näidata.

“Ei. Absoluutselt mitte. Täiesti normaalne hingamine, näed.”

Vaatan sind, ja seekord on selles pilgus midagi väsinumat, vähem võitlushimulist.

“Ma tahan lihtsalt koju minna ja magada. Kas see on nii palju küsitud? Ma olen väsinud, mu pea valutab nagu kurat, ja ma tahan lihtsalt oma voodisse.”

–RASMUS–

21:15 — ma ei kommenteeri sääski. Vaatan, kuidas demonstratiivne sügav hingetõmme pooleli jääb, ja siis tagasi sulle otsa.

“Olgu. Ma usun, et sa tahad lihtsalt koju ja voodisse. Sa oled väsinud ja sellest kõigest on kõrini.”

Nihkun veidi lähemale.

“Aga sa ei pea mulle sümptomeid väiksemaks rääkima, et ma sind koju lubaksin. See teeb mul hoopis raskemaks hinnata, kas koju minek on ohutu.”

Viitan su küljele.

“See, et seal sügavalt hingates torkab, võib pärast kukkumist olla lihtsalt põrutus või roietevaheliste lihaste valu. Võib olla roidevigastus. Ma tahan vähemalt vaadata ja katsuda ning kuulata kopse. See ei tähenda automaatselt uut suurt protseduuri.”

Võtan stetoskoobi, kuid enne puudutamist peatun.

“Särk peab natuke üles tulema. Sina tõstad, mina vaatan. Ütle kohe, kui katsumine on liiga valus.”

Siis vaatan korraks monitori — SpO₂ endiselt 98%, pulss umbes 102/min — ja tagasi sulle.

“Ja Carmen, üks asi veel. Sa ütlesid peavalu kohta üksteist kümnest. Kui see oli lihtsalt sinu viis öelda, et ma käin närvidele, ütle seda. Kui sul on päriselt väga tugev peavalu, tahan ma seda teada täpselt nii, nagu see on.”

Mu toon jääb vaikseks ja tõsiseks.

“Kui tugev su peavalu päriselt praegu on, nullist kümneni?”

–CARMEN–

Haigutan järsku, laialt, käsi tõuseb suu ette, ja see tuleb sedavõrd ootamatult ja siiralt, et hetkeks kaob kogu see kaitsehoiak.

“Vabandust,”

pomisen, silmad korraks vees haigutuse pärast,

“see ei ole… see pole midagi hullu, ma olen lihtsalt väsinud. Ja purjus.”

Särki tõstan vastumeelselt, aeglaselt, otsides viimast hetke, mil võiksin ümber mõelda, aga sinu pilk ootab kannatlikult ja ma lõpuks lasen sellel üles minna. Külg on kriimuline, punakas ja paistes, selgelt kohast, kus olen vastu midagi kõva löönud — trepiserva, äärekivi, ükskõik mida — ja isegi õhu sissetõmbamine selle koha peale reageerib väikese, tahtmatu grimassiga.

“Okei, see… see näeb hullem välja, kui tundub,” valetan kohmakalt, kuigi mu näoilme ütleb midagi muud.

Peavalu küsimuse peale löön käega õhku, peaaegu tüdinult.

“Üksteist lendas õhku, unusta see ära. Ma liialdasin, sest olin vihane. Tegelikult on… ma ei tea, kuus? Seitse? Selline püsiv, tuim, ebameeldiv asi, mitte see plahvatav ‘kutsuge preester’ tase.”

Vajun istme vastu tagasi, silmad pooleldi kinni, kogu see vastupanu vaibumas väsimuse alla.

“Ma tahaksin lihtsalt ibuprofeeni, pimedust ja vaikust. Kas see on variant? Kas ma saan seda kuskilt tellida, ilma haiglata?”

–RASMUS–

21:16 — haigutuse ajal jälgin, et kontakt püsib samasugune ja sa vastad mulle endiselt asjakohaselt.

“Väsimus ja alkohol võivad täiesti vabalt haigutama ajada. Ma jälgin seda koos kõige muuga.”

Kui särk tõuseb, vaatan külje üle. Marrastused ja lokaalne turse panevad mu ilme veidi tõsisemaks.

“See sai siiski päris korraliku löögi.”

Panen stetoskoobi valmis.

“Külm.”

Kuulan mõlemalt poolt kopse, võrreldes hingamiskahinat, ja palun sul teha paar nii sügavat hingetõmmet, kui valu lubab. SpO₂ püsib 98% ning hingamine on praegu rahulik. Seejärel katsun ettevaatlikult vigastatud külje ümbrust, alustades valusast kohast eemalt.

“Ütle kohe, kui jõuan kõige valusama kohani.”

Peavalu täpsustuse peale noogutan.

“Kuus-seitse kümnest on juba palju usutavam number. Ja aitäh, et ütlesid päriselt.”

Ibuprofeeni peale raputan kergelt pead.

“Ibuprofeen ei oleks pärast värsket peatraumat minu esimene valik. Valu leevendada saame küll — pigem paratsetamooliga, kui sul sellele vastunäidustust pole.”

Vaatan sulle otsa, kui silmad vajuvad poolkinni.

“Pimedust ja vaikust saan siin natuke pakkuda. Magama ma sul päris niisama veel ei lase jääda, sest tahan näha, et kontakt püsib.”

Mu hääl on nüüd taas pehmem.

“Ja pärast seda uut infot — tugevam peavalu, mälulünk ja nüüd ka valulik rindkerevigastus — on minu soovitus endiselt haiglasse minna. Praegu aga üks asi korraga.”

Sõrmed liiguvad ettevaatlikult mööda roidekaart.

“Siin? Või rohkem külje peal?”

–CARMEN–

Paratsetamooli mainimise peale torisen:

“Tic-tac oleks sama efektiivne, ausalt öeldes. Aga olgu, olgu, ma ei vaidle enam ravimite üle, ma olen liiga väsinud selleks.”

Kui su sõrmed liiguvad mööda roidekaart, jälgin sind pigem kannatlikult, kuni jõuad kuskile peaaegu külje peale — siis nihkun kehaga järsult eemale, käsi lööb ette, nagu tahaks su sõrmi peatada.

“SEE! Aiaiai, ettevaatust, mees!”

torisen, häälel selgelt etteheitev toon.

Hõõrun ise seda kohta korraks käega, näoilme pingul, aga rohkem tüdinud-tigedas kui hirmunud toonis.

“See on lihtsalt hell, okei? Ma ütlesin sulle, ma kukkusin küljega vastu midagi. Muidugi see valutab, kui sa seal näppudega ringi tuurid nagu mõni uudishimulik kass.”

Vajun tagasi istme vastu, käsi ikka kaitsvalt selle koha kohal.

“Aga ei, ma pole öelnud, et see on midagi hullu. See on lihtsalt sinikas.”

–RASMUS–

21:17 — tõmban käe kohe ära, kui sa eemale võpatad.

“Selge. Rohkem ma seda kohta praegu ei näpi.”

Jätan sulle käe küljele ja vaatan vigastatud piirkonda ilma uuesti vajutamata. Hingamiskahin oli mõlemal pool olemas, SpO₂ püsib 98% ja sa räägid pikkade lausetega ilma hingeldamata — need on rahustavad leiud.

“See võib täiesti vabalt olla tugev põrutus või roidevigastus. Siin autos ei ole mul röntgensilmi, nii et ma ei hakka sulle lubama, et see on ainult sinikas.”

Panen stetoskoobi kõrvale.

“Ja paratsetamool võib olla vähem põnev kui sinu soovitud piiksuv monitor, aga Tic-Tacile teeb ta siiski ära.”

Võtan valuvaigisti jaoks vajaliku valmis, samal ajal su kontakti jälgides. Haigutamine ja väsimus iseenesest mind joobe kontekstis paanikasse ei aja.

“Kui sul pole paratsetamoolile allergiat, rasket maksahaigust ja sa pole täna juba paratsetamooli sisaldavaid ravimeid võtnud, saan sulle seda valu vastu anda.”

Vaatan sind küsivalt.

“Kas mõni neist kolmest käib sinu kohta?”

–CARMEN–

“Ei midagi neist,”

pomisen,

“ei allergiat, ei maksaasju, ei muid tablette. Ma olen terve, peale selle, et olen praegu ilmselgelt sinu lemmik patsient kogu õhtul.”

Nihkun istmel natuke, otsides mugavamat asendit, mis ei suru vastu seda hella kohta küljel, ja lasen pea vastu akna külma klaasi vajuda. Silmad langevad kinni, iseenesest, raskelt.

“Anna mulle kümme minutit”

pomisen, hääl juba vaiksem, uniseloom sees,

“Ainult kümme. Ma ei maga päriselt, ma lihtsalt… puhkan silmi. Sina võid oma paratsetamooli ja igasugu asjadega askeldada, mina lihtsalt istun siin, silmad kinni, ja olen väga vaikne ja hea patsient.”

–RASMUS–

21:18 — lasen sul pea vastu tuge leida, aga enne kui päriselt ära vajud, puudutan kergelt su käsivart.

“Võid silmi puhata. Aga kümmet minutit täiesti rahule jätmist ma sulle veel ei luba.”

Kontrollin kohe, et äratatavus ja kontakt on endiselt samad.

“Carmen. Vaata korraks mulle otsa.”

Kui hindamine jätkub, hoian salongi vaikse ja valguse mahedamana. Praegune unisus sobib küll joobe, hilise õhtu ja väsimusega; ma ei käsitle üht haigutust ega silmade sulgemist automaatselt halvenemisena. Samas peatrauma ja mälulünga tõttu jälgin sind tähelepanelikult.

Paariline võtab glükomeetri.

“Sõrmeots korraks. Kontrollime veresuhkrut.”

Kiire mõõtmine annab tulemuseks 5,6 mmol/l.

“Viis koma kuus. Korras.”

Valmistan ühe grammi suukaudset paratsetamooli ja toon vett.

“Siin. Võta see ära, siis võid jälle silmad kinni panna.”

Heidan pilgu monitorile: SpO₂ 98%, pulss 100/min. Hingamine on regulaarne ja pingutuseta.

“Ma lihtsalt kontrollin sind vahepeal. Kui ütlen su nime, siis ärkad ja torised mulle vastu. Sellega olen täiesti rahul.”

Istun su lähedale, et sa ei prooviks poolunes püsti tõusta.

“Ja kümne minuti pärast ei hiili me tantsupõrandale. Selle lootuse võid kohe maha matta.”

–CARMEN–

Avan silmad korraks, väsinud, aga piisavalt selged, et vaadata sind otsa, nagu palusid.

“Vaatan. Näed, vaatan. Silmad lahti.”

Võtan tableti ja vee vastu, neelan selle alla väikese grimassiga, siis annan tassi tagasi.

“Nii palju siis sellest kümnest minutist rahust. Sa hakkad mind ilmselt iga kahe minuti tagant nügima ja nime hüüdma, nagu mõni ärev vanem, kes vaatab lapse üle, kas ta ikka hingab und nähes.”

Vajun uuesti akna vastu, silmad taas kinni, aga suunurgas väike, väsinud muie.

“Terve öö tuleb sellest, tead. Sina siin oma piiksuva monitoriga, mina siin, üritades vähemalt korraks silmi puhata, ja iga kord kui ma peaaegu magama jään — ‘Carmen! Ütle mulle oma nimi! Mis kuu on!’ Ma tunnen end juba nagu mõni katsealune.”

Ohkan, aga jään paigale, ei üritagi enam püsti tõusta.

“Olgu. Tee oma asja. Aga kui sa hakkad mind iga viie minuti tagant äratama, ma nõuan selle eest kompensatsiooni. Vähemalt seda hapnikumaski, mille peale ma nii vaimustunud olin.”

–RASMUS–

21:19 — võtan tassi tagasi ja panen kõrvale. Su silmade sulgumist ma seekord ei katkesta; jälgin hetke hingamist ja monitori pulsilaine püsib korralik.

“Ei, ma ei korralda sulle iga kahe minuti järel viktoriini. Kui sa oled kergesti äratatav, hingad normaalselt ja näidud püsivad korras, võid kontrollide vahel silmi kinni hoida.”

Tõmban salongi eredama laevalguse maha, jättes töövalguse põlema.

“Hapnikumaski kompensatsioonipaketis siiski pole. SpO₂ üheksakümmend kaheksa. Sul läheb selle tasuta Eesti õhuga jätkuvalt kahtlaselt hästi.”

Istun vastas ja teen paarilisele vaikse käemärgi, et praegu pole midagi kiiret vaja. Vaatan kella ja märgin paratsetamooli manustamise aja üles.

Mõne hetke pärast räägin vaiksemalt, ilma sind nügimata.

“Ja Carmen — ma ei eelda, et sa terve öö siin minuga istud. Anname valuvaigistile natuke aega, jälgin sind ja siis räägime haiglasse mineku küsimuse uuesti läbi.”

Jään lähedale, lastes salongil mõneks ajaks päriselt vaikseks jääda.

“Praegu puhka silmi. Kui mul sind vaja on, siis äratan.”

–CARMEN–

Üks silm läheb lahti, vaatab sind pooleldi kissis, aga täiesti kindlalt.

“Kuule. Enne kui sa jätkad seda plaani, kus me ‘räägime uuesti läbi’ — ma ütlen sulle juba praegu ette ära, mis tulemus sellest jutust tuleb. Ma ei lähe haiglasse.”

Silm sulgub tagasi, aga hääl jätkab, uniselt, aga sihikindlalt.

“Ma magan siin. Või kodus. Üks neist kahest. Sina valid, kumb sulle rohkem meeldib, aga vali kiiresti, sest kolmandat varianti pole.”

Käed ristis rinnal, keha vajub natuke rohkem istme sisse.

“Nii et kui su plaan on mind kolme paratsetamooli-minuti pärast veenda, et EMO on hea mõte, siis säästa oma energiat. Kuluta see hoopis kellegi peale, kes päriselt kuulab.”

–RASMUS–

21:20 — vaatan sind hetke, siis noogutan.

“Selge. Ma kuulsin sind. Ma ei hakka sulle iga kolme minuti tagant sama müügikõnet pidama.”

Toetan küünarnukid põlvedele.

“Aga sinu pakutud kaks varianti pole päris nii, et mina lihtsalt valin ühe. Kiirabiauto ei ole koht, kuhu ma jätan su ööseks magama. Ja üksi koju saatmise ohutust pean ma enne hindama.”

Mu toon on rahulik, ilma varasema vaidluseta.

“Haigla on minu soovitus ja sa ütled sellele ei. Olgu. Nüüd teen oma töö lõpuni: jälgin natuke, kas seisund püsib stabiilne, hindan su otsustusvõimet ja räägin sulle konkreetselt, milliste sümptomite korral tuleb uuesti 112 kutsuda. Kui sa saad riskidest aru ja oled võimeline keelduma, siis ma ei vea sind lihtsalt sellepärast vägisi EMOsse, et sa minuga ei nõustu.”

Vaatan monitori ja siis su kinniseid silmi.

“Praegu võid puhata. Ma ei vaja sinult uut argumenti.”

Suunurka tekib õrn muie.

“Ja ühe asja valin küll mina: kiirabiautost ööhotelli ei saa.”

–CARMEN–

Noogutan väsinult, silmad ikka kinni, näol midagi rahulikumat kui varem — nagu oleks jaotus lõpuks paigas ja tüli enam mõtet pole.

Käsi hakkab tasapisi istme kõrvalt kobama, sõrmed liiguvad üle metalli ja plasti, otsides midagi tuttavat.

“Kus… kus see nupp on,”

pomisen poolunes,

“see, mis lükkab seljatoe kallutades taha. Autos on alati see nupp.”

Kobamine jätkub natuke edutult, käsi vajub lõpuks tagasi sülle.

“Sul on siin kõike — piiksuvaid monitore, saladuslikke torusid, vererõhu kägistajaid — aga korralikku istme kallutamise nuppu ei ole? Milline kiirabiauto see on.”

Ohkan, annan alla ja jään selle asemel lihtsalt istuma, pea vastu akent nõjatunud, käed rüpes.

“Olgu. Ma vist pean istudes magama. Nagu lennukis. Ainult ilma väikeste pähklipakikesteta.”

–RASMUS–

21:21 — jälgin su käe kobamist ja nihutan selle lähedalt ühe varustuserihma eest ära, et sa kogemata midagi lahti ei sikutaks.

“See pole äriklass, Carmen.”

Tõusen ja vaatan, kuidas sind mugavamalt paigutada.

“Ja ära hakka poolunes suvalisi nuppe otsima. Mõnega neist saad heal juhul tule põlema, mõnega teed mu paarilise elu huvitavamaks.”

Võtan väikese padja ja sätin selle akna ning su pea vahele, et sa palja klaasi vastu ei toetuks.

“Niimoodi. Parem.”

Heidan pilgu monitorile. Pulss on tasapisi langenud umbes 94-ni, SpO₂ 98%, hingamine regulaarne. Valuvaigisti pole veel jõudnud märkimisväärselt mõjuda.

“Ja istudes magama jääma sa ei pea. Kui tahad päriselt pikali olla, siis meil on selleks kanderaam — seesama, mida sa natuke aega tagasi sügavalt solvasid.”

Istun tagasi su kõrvale.

“Pähkleid mul tõesti pole. Vett võin pakkuda. Kiirabiteenuse toitlustusosakond vabandab.”

–CARMEN–

“Mhm…”

Viipan korraks käega.

“See voodi seal… jäägu teistele.”

Haigutan uuesti.

Sätin pea padja vastu, mille sa klaasi ette panid.

“Saan siin ka…”

Sirutan jalad pikalt ette ja lasen silmadel kinni vajuda.

Mõne hetke pärast tuleb köhatus, mis käib nii peast kui ka ribidest läbi.

“Kurat…” pomisen poolunes.

Keeran end nii, et keha ei oleks nii kõver, sest siis on natuke talutavam olla.

–RASMUS–

21:22 — köhatuse järel vaatan kohe sinu poole. Kuna sa ise asendit muudad ja hingamine jääb pärast seda rahulikuks, ei hakka ma sind uuesti läbi katsuma.

“Jah, see külg annab köhides endast ilmselt päris hästi teada.”

Aitan ainult nii palju, et jalge ees midagi ette ei jääks, ja lasen sul leida asendi, kus rindkerele vähem survet tuleb.

“Ära ennast väga krussi keera. Kui poolistuvas on parem, jää nii.”

Monitoril püsib SpO₂ 98%, pulss 92–96/min. Vaatan mõne hingetõmbe jooksul rindkere liikumist; hingamine on regulaarne ega näi pingutatud.

Jätan su mõneks ajaks päriselt rahule. Salongis jääb vaikseks, ainult auto ventilatsioon ja monitori tasane heli.

21:24 — puudutan lõpuks kergelt su käsivart.

“Carmen.”

Ootan, kas reageerid, ilma sind kohe rohkem torkimata.

“Kontrollin korraks, nagu lubasin. Tee silmad lahti ja ütle, kas peavalu on sama, hullem või natuke parem.”

–CARMEN–

Võpatan äratamise peale. Silmad avanevad poolenisti ja korraks ei saa ma üldse aru, kus olen — siis meenub kõik ja tuleb pikk tüdinud ohe.

“Mmh… mis? Miks? Ma just jäin magama.”

Üritan end sättida, käsi otsib uuesti mugavamat asendit, torisedes vaikselt endamisi midagi arusaamatut halva istme ja liiga erksate valgustuste kohta.

“Kas sa pead mind päriselt iga kord nii kohe üles äratama? Ma olin alles… ma olin peaaegu päriselt magama jäänud.”

Silmad on lõpuks lahti, kuigi kissis, ja vaatan sind veidi ähmaselt, enne kui aru saan, mida küsisid.

“Peavalu… kuskil seitse-kaheksa vahel.”

Vajun uuesti tagasi, sulgen silmad, haigutan ja lisan:

“Lase mul nüüd olla.”

–RASMUS–

21:24 — su esimese segase pilgu ajal jälgin sind terasemalt, kuid mõne sekundiga tunned olukorra ära, saad küsimusest aru ja vastad asjakohaselt. Ma ei hakka sind selle eest järjest uute küsimustega pommitama.

“Jah. Sain kätte. Lase pea tagasi.”

Peavalu number paneb mind kulmu kortsutama. Paratsetamoolist on möödas alles mõni minut, seega selle toime kohta on veel vara midagi järeldada.

“Seitse-kaheksa. Selge.”

Sätin padja natuke paremini ja võtan käe ära.

“Ja ei, ma ei pea sind kogu aeg ärkvel hoidma. Sa oled praegu kergesti äratatav, kontakt tuleb kiiresti tagasi, hingad normaalselt ja näidud püsivad stabiilsed. Võid magada. Mina jälgin.”

Monitoril SpO₂ 98%, pulss 90/min, hingamine ühtlane. Jään mõneks ajaks lihtsalt kõrvale, ilma sind uuesti näppimata.

“Ma lasen sul nüüd olla.”

Salong jääb taas vaikseks.

–CARMEN–

Vaikus kestab hetke, aga mugavust ei tule. Nihelen, üritan leida asendit, kus ei valuta pea ega ribid, aga iga liigutus toob midagi uut esile — kael jääb kangeks, õlg vajub valesse nurka, külg protestib iga sügavama hingamise peale.

Lõpuks annan alla mugavuse otsimisele ja toetan küünarnukid põlvedele, langetades pea kätesse, sõrmed vajuvad meelekohtadele, surudes seal kergelt, nagu see aitaks kuidagi survet vähendada.

“See ei toimi. Miski ei toimi. Ma olen liiga väsinud…”

Hetk vaikust, siis midagi minus otsustab.

“Tead mis, unusta. Ma lähen koju. Oma voodisse. Kus on padi ja tekk…”

Surun end istmelt üles, liiga kiiresti, korrates sama viga, mille tegin ka varem — ja seekord tabab see palju kõvemini. Maailm keerleb äkki, päriselt keerleb, mitte selle purjus-lõbusa keerlemise moodi nagu varem õues, vaid kuidagi raskemalt ja hägusamalt. Käsi lööb ette, otsides midagi, millest kinni haarata, jalad on justkui vatist ja ma kõigun tugevalt küljele, nägemine lööb hetkeks valgeks.

“Oo—” ütlen nõrgalt.

“Okei…”

“See läks natuke sassi.”

–RASMUS–

21:25 — olen kohe püsti. Haaran sul käsivarrest ja õla tagant ning juhin su tagasi istmele enne, kui külili vajud.

“Stopp. Istu. Ära tõuse uuesti.”

Mu toon läheb hetkega töiseks. Hoian sind seni, kuni oled kindlalt toetatud.

“Vaata mulle otsa. Ära pane silmi praegu kinni.”

Kontrollin monitori ja lasen paarilisel vererõhu uuesti võtta. SpO₂ püsib 98%, pulss hüppas püstitõusmisega 108-ni. Mansett täitub.

“See võis tulla liiga järsust püstitõusmisest, alkoholist või mõlemast. Aga sinu peatrauma juures ma ei kirjuta uut tugevat pearinglust lihtsalt joobe arvele.”

RR tuleb 118/76 mmHg. Kummardun sinu ette ja kontrollin uuesti pupille ning seda, kuidas sa minuga kontakti hoiad.

“Kas maailm keerleb ka nüüd, kui sa istud, või hakkab juba järele andma?”

Ühe käe jätan su käsivarrele.

“Ja koju kõndimise katse on praegu läbi. Sa oled täna piisavalt hästi näidanud, mis juhtub, kui sa püsti lähed.”

–CARMEN–

Vajun tagasi sinu haarde toel istmele, hingeldades kergelt, ja seekord ei ole selles jonni, ainult tõeline väsimus.

“Ma olen… ma olen väsinud, Rasmus. Mu pea lõhub, mu keha valutab igast kohast ja ma tahan lihtsalt koju.”

Vastan sinu küsimusele aeglaselt, üritades tähelepanu koguda.

“Keerleb ikka. Isegi istudes. Mitte nii hull kui püsti tõustes, aga… see ei ole lihtsalt seisma jäänud.”

Silmad vajuvad korraks kissi, kui midagi ebamugavat kerkib kõhu põhjast üles.

“Ja mul on nagu… natuke halb olla. Iiveldab veidi. Ei tea, kas see on sinu lambi pärast, aga see pole meeldiv tunne.”

Ikkagi üritan kaitsta oma viimast plaani:

“Aga ma ei kõnni. Ma ei ürita enam kõndida, ausalt. Ma võtan takso. Helistan taksole, istun sinna, sõidan koju, rooman voodisse. Jalgsi ma ei lähe kuhugi, näed, ma õppisin oma õppetunni, kaks kukkumist ja see viimane peaaegu-kukkumine on juba piisavalt.”

Surun silmad korraks päris kinni, käsi tõuseb suu kohale, justkui üritaks iiveldust tagasi hoida.

“See on hea plaan, eks? Takso. Ei kõnni…”

–RASMUS–

21:26 — jään sinu kõrvale ja hoian käsivarrest, kuni oled kindlalt istmel. Su jutu ajal muutub mu ilme tõsiseks.

“Ei. Takso ei ole enam hea plaan.”

Nihutan oksendamiskoti käeulatusse juhuks, kui iiveldus tugevneb, ja lasen sul jääda poolistuvasse asendisse.

“Kuula mind korraks. Sul oli pealöök ja mälulünk. Peavalu on läinud tugevamaks, nüüd on püsiv pearinglus ja lisandus iiveldus. Need võivad endiselt olla põrutusest ja alkoholist, aga seda kombinatsiooni ma siin autos ohutult ära ei seleta.”

Kontrollin uuesti pupille, seekord enne hoiatades.

“Valgus korraks.”

Pupillid on jätkuvalt võrdsed ja reageerivad. SpO₂ 98%, pulss hakkab istudes taas langema, vererõhk on säilinud. See rahustab eluliste näitajate osas, aga ei muuda mu otsust.

Vaatan sulle otse otsa.

“Carmen, ma tean, et sa oled väsinud ja tahad oma voodisse. Aga minu soovitus pole enam lihtsalt ‘oleks hea EMOs ära käia’. Nende uute sümptomitega on sul vaja haiglas peatraumat hinnata.”

Mu hääl pehmeneb, kuid otsus mitte taksosse saata jääb kindlaks.

“Sa ei pea praegu enam minuga võitlema. Heida kanderaamile pikali, paneme su mugavamasse asendisse ja viime sind ära. Mina olen sinuga.”

Hoian koti sinu lähedal.

“Kas iiveldus tõuseb praegu või püsib lihtsalt taustal?”

–CARMEN–

“Haiglasse minek, jaa, muidugi, sest see on ju nagu mingi luksushotell, kuhu ma nii väga tahan,”

pomisen kibedalt, kuigi hääl on nõrgem kui varasem trots, väsimus imbub iga sõna vahelt läbi.

“Keegi torgib mind, keegi näpib mu pead, keegi vaatab pupille valgusega, mis teeb ainult veel hullemaks. Nagu spaa, ainult ilma igasuguse lõõgastuseta.”

Iiveldus keerleb kõhus, tugevana, aga mitte veel üle ääre minevana — hoian käe koti lähedal, valmis, kuid ei võta seda veel.

“Ei… praegu ei tule välja. Aga see on seal, kogu aeg seal. Ma vihkan seda tunnet.”

Pea vajub natuke kätesse, aga siis noogutan aeglaselt, alistudes vähemalt osaliselt.

“Olgu, pikali… ma ei suuda enam istuda ja tunnen, et vajun kohe kokku.”

Aga siis, väsimusest hoolimata, leian veel viimase tilga kangekaelsust:

“Aga mitte haiglasse. Aita mind pikali, vii mind kuhu iganes, aga haigla nime ei kirjuta sinna sihtkoha lahtrisse.”

–RASMUS–

21:27 — niipea kui ütled, et ei jaksa enam istuda, viipan paarilisele kanderaam valmis panna.

“Selge. Kõigepealt pikali. Sihtkoha üle ei pea sa praegu minuga vaidlema.”

Ma ei lase sul selleks püsti tõusta. Toome kanderaami istme kõrvale võimalikult lähedale ja aitan sul koos paarilisega kontrollitult ümber minna, hoides pead-kaela võimalikult neutraalselt ja valusat külge säästes.

“Rahulikult. Mina hoian. Üks liigutus korraga.”

Sätin seljatoe kergelt kõrgemale, mitte täiesti lapikuks, ning panen oksendamiskoti kohe käeulatusse.

“Nii. Parem?”

Kinnitan rihmad piisavalt, et sa uue pearingluse korral maha ei vajuks, ja jätkan jälgimist. Hapnikku ma normaalse SpO₂ tõttu niisama ei lisa.

Siis jään kanderaami kõrvale, pilk sinul.

“Ja nüüd üks asi peab olema väga selge. Ma ei kirjuta sihtkohaks haiglat salaja ega hakka sind petma. Aga ma ei saa ka lubada, et viin sind lihtsalt koju, kui mul on põhjust arvata, et sa ei ole praegu võimeline sellest riskist adekvaatselt aru saama.”

Mu toon jääb rahulikuks.

“Praegu oled sa minuga kontaktne. Seega räägime ausalt, mitte jõuga.”

Tõmban teki su jalgadele.

“Praegu ära tõuse. Kui iiveldus kasvab, ütle kohe — isegi kui arvad, et jõuad seda tagasi hoida.”

–CARMEN–

Lasen end aidata, keha vajub kanderaamile peaaegu kergendusega, iga lihas justkui ütleb lõpuks aitäh sellele horisontaalsele asendile.

“Mmh… parem,”

pomisen, kui seljatugi sätitakse, silmad juba raskelt vajumas.

“Ma ei taha oksendada,”

ütlen väsinult, peaaegu nagu see oleks lihtsalt fakt maailma kohta, mitte midagi, mille üle ma kontrolli omaksin.

“Nii et ma lihtsalt… ei tee seda. Otsus tehtud.”

Rihmade kinnitamist tunnetan hägusalt, teki raskust jalgadel, sinu häält kuskil lähedal, aga sõnad hakkavad juba libisema, mitte päris kohale jõudmata. Vaidlus haigla üle, mis veel mõni minut tagasi tundus nii oluline, vajub kuskile tagaplaanile — praegu on ainuke asi, mis loeb, see pehme, raske tunne, mis tõmbab mind alla.

“Mhm,”

teen viimase, poolik heli, midagi nõustumise ja lihtsalt hingamise vahepealset, ja siis vajuvad silmad kinni, hingamine muutub aeglasemaks ja ühtlasemaks, keha lõdvestub.

Uni tuleb peaaegu kohe…

–RASMUS–

21:28 — lasen sul mõne hetke silmad kinni hoida. Ma ei tõlgenda uinumist üksi halvenemisena: oled tugevalt joobes, väsinud ja lõpuks pikali saanud. Jälgin samal ajal hingamist ning monitori.

SpO₂ 98%. Pulss 88/min. Hingamissagedus 15/min, regulaarne ja pingutuseta.

Umbes minuti pärast puudutan siiski su õlga.

“Carmen.”

Ootan reaktsiooni, siis raputan õrnalt korra tugevamalt.

“Carmen, tee korraks silmad lahti.”

Kummardun lähemale, jälgides nägu ja hingamist. Paarilisele ütlen vaikselt:

“Ta jäi kiiresti magama. Näidud korras. Kontrollime äratatavust.”

Pöördun kohe tagasi sinu poole.

“Carmen. Ärka korraks üles. Vaata mulle otsa.”

–CARMEN–

Sinu hääl jõuab kohale kuskilt kaugelt, nagu läbi vatt, ja ma pomisen midagi arusaamatut, ei suuda isegi silmi avada, mis tunduvad praegu ülimalt rasked.

“Mmh… jäta…” Sõnad tulevad venivalt, poolikult, kokku vajudes.

Õlaraputus toob korraks midagi lähemale, aga selle asemel, et silmi avada, tuleb hoopis järsk, ebamugav aisting kõhu põhjast — see laine, mis oli kogu aeg taustal oodanud, tõuseb nüüd järsku, ilma hoiatuseta peaaegu.

“Ei… oota—”

jõuan öelda, enne kui keha ise otsustab minu eest, ja pea keerab kõrvale, kogu see soojus ja liikumine ja korduv äratamine saab lõpuks liiga palju. Oksendan, kogu keha sellest korraks pingul, käed nõrgalt liikudes, nagu üritaks midagi haarata, aga jõudu selleks pole.

Kui see üle on, jään lõdvalt lamama, hingeldades kergelt, silmad ikka poolkinni, nägu kahvatu ja märg.

“See oli…”

pomisen nõrgalt,

“…vastik. Ma ütlesin sulle…”

Uni tõmbab uuesti, kohutavalt tugevalt, isegi pärast seda, ja silmalaud vajuvad raskelt, kuigi üritan neid lahti hoida.

–RASMUS–

21:29 — reageerin kohe. Keeran su küljele nii palju, kui rihmad ja vigastused lubavad, ning paariline ulatab imuri valmis. Hoian hingamistee nähtaval ja lasen oksendamisel lõppeda, mitte ei ürita sind selili tagasi keerata.

“Jah, ma tean. Ära praegu räägi. Hinga.”

Pühin suu ümbruse puhtaks ja kontrollin, et suhu pole oksesisu jäänud. Pilk läheb monitorile: SpO₂ 97%, pulss 96/min, hingamissagedus 17/min; hingamine on iseseisev.

Paariline paigaldab monitori elektroodid.

Kui sa kohe uuesti ära vajuma hakkad, puudutan tugevamalt õlast.

“Carmen. Ei, praegu vaata mulle otsa.”

Mu hääl on nüüd selgelt konkreetsem. Kontrollin pupille uuesti ja hindan kontakti, samal ajal kui paariline võtab uue vererõhu ning paneb oksendamiskoti käeulatusse.

“Sa jäid raskesti äratatavaks ja nüüd oksendasid pärast peatraumat. See muudab olukorda.”

Vaatan paarilise poole.

“Paneme sõiduks valmis. EMO eelteavitus: peatrauma, joove, posttraumaatiline amneesia, süvenev peavalu ja pearinglus, nüüd oksendamine ning suurenenud unisus.”

Siis kohe tagasi sinu juurde. Hoian sind küljele pööratuna ja jälgin hingamist.

“Carmen, kuula mind. Me läheme nüüd haiglasse. Ma olen siin sinu kõrval.”

Puudutan uuesti õlga.

“Hoia silmad korraks lahti. Ütle mulle oma nimi.”

–CARMEN–

Su puudutus õlal tundub kaugena, ärritavana, ja käsi tõuseb nõrgalt, üritades seda eemale lükata, liigutus aeglane ja jõuetu.

“Ei… jäta mind rahule,”

pomisen, hääl vaevu kuuldav, sõnad üksteise sisse valguvad.

“Ma tahan lihtsalt magada. Miks te kõik ei lase mul magada.”

Näo peidan käte alla, küünarnukid tõusevad kaitsvalt üles, keha keerdub veidi kokku, eemale sinust, eemale valgusest, eemale kõigest, mis nõuab minult ärkvelolekut.

“Palun,”

ütlen veel kord, peaaegu nutuselt, kuigi jõuetult,

“lihtsalt… rahu. Ma olen nii väsinud.”

Nime küsimine libiseb minust täiesti mööda, justkui poleks sõnugi kuulnud — pea vajub veelgi enam käte vahele, hingamine jääb pinnapealseks, kuid rütmiliseks, ja iga järgnev puudutus või hääl tundub üha kaugem, üha vähem oluline võrreldes selle raske, tõmbava tungiga lihtsalt alla vajuda.

–RASMUS–

21:30 — see, et sa enam nimeküsimusele ei vasta ja vajud kohe uuesti ära, muudab mu tegutsemise kiiremaks. Ma ei jää sind lihtsalt valjemini hüüdma.

Selles seisundis ei ole su varasem haiglast keeldumine enam otsus, millele saan turvaliselt toetuda.

“Carmen. Ava silmad.”

Eemaldan su käed ettevaatlikult näo eest, et näeksin hingamisteid ja nägu. Lõug püsib toonuses ning sa hingad ise, kuid kontakt on varasemast selgelt kehvem.

“Paariline, sõidame. Eelteavitus teele.”

Hoian su stabiilselt külili, valusat rindkerepoolt võimalusel säästes. Imur jääb kohe käeulatusse. Panen kapnograafia ninakanüüli, et lisaks SpO₂-le pidevalt ventilatsiooni jälgida.

Monitor: SpO₂ 96–97%, pulss 94/min, siinusrütm. Hingamissagedus 14/min, ETCO₂ 39 mmHg. Vererõhk 124/78. Hingamine on küll vaiksem, kuid praegu regulaarne ja efektiivne.

“Hingamistee on praegu vaba, ventilatsioon korras. Hapnikku veel vaja pole. Imur valmis.”

Kontrollin kiiresti pupille — võrdsed, valgusele reageerivad — ja proovin uuesti kontakti saada, seekord tugevama õlastimulatsiooniga.

“Carmen. Rasmus siin. Tee silmad lahti.”

Kui sa tõrjud või pomised, lasen sul kohe jälle rahulikult külili olla. Ma ei nõua enam kuupäevi ega pikki vastuseid; praegu huvitab mind eeskätt äratatavus ja see, kas seisund muutub.

Auto hakkab liikuma.

Jään kogu sõidu ajaks kanderaami kõrvale, üks käsi vajadusel su õlal, pilk vaheldumisi sinul, hingamisel ja monitoril.

“Sa ei pea minuga vestlust pidama. Mina jälgin sind. Sina hinga rahulikult.”

–CARMEN–

Kui su käsi mu õlga puudutab, tõuseb minu oma sinna vastu, tõrjudes seda eemale, seekord jõulisemalt kui enne, sõrmed haaravad korraks su randmest, nagu üritaks sind sealt eemale suruda.

“EI,”

ütlen, hääl kähe, aga selgelt ärritunud,

“Jäta juba, valgus on nii vastik.”

Käed lähevad tagasi näo ette, peites end sinu ja kogu selle valguse ja liikumise eest, keha keerdub veidi rohkem kokku.

“Miks te ei jäta mind lihtsalt rahule. Ma ei taha midagi teha peale magamise.”

Sõnad tulevad endiselt venivalt, aga on selgelt suunatud, sihipärased — vastus sinu tegevusele, mitte tühjusesse räägitud.

Hingamine jääb rahulikuks käte varjus, kuigi terav ärritus hääles ütleb, et ma olen väsinud, uimane ja tüdinud sellest pidevast torkimisest.

–RASMUS–

21:31 — kui sa mu randme eemale lükkad ja selgelt protestid, võtan käe ära. Ma ei hakka sind selle eest uuesti raputama.

“Selge. Sain aru.”

Lülitan sinu kohal oleva eredama töövalguse maha. Salongi jääb ainult hämaram valgus, mida mul on jälgimiseks vaja.

“Rohkem lampi sulle praegu silma ei pane.”

See sihipärane tõrjumine ja arusaadav protest on mulle samuti info: kontakt on olemas. Ma ei nõua, et sa lihtsalt minu pärast ärkvel püsiksid.

“Võid silmad kinni hoida. Ma ei keela sul magada.”

Jätan su küliliasendisse ja sätin ainult teki nii, et see näo ette ega hingamisteedele ei vajuks. Kapnograafia jääb paigale.

Monitor püsib rahulik: SpO₂ 97%, pulss 92/min, hingamissagedus 14/min, ETCO₂ 40 mmHg. Hingamine on korrapärane.

“Ma kontrollin sind edaspidi nii vähe kui ohutult võimalik. Kui hingamine ja näidud püsivad sellised ning sa reageerid vajadusel sihipäraselt, ei ole mul põhjust sind iga minuti tagant üles ajada.”

Istun kanderaami kõrvale, oksendamiskott ja imur käeulatuses, ning lasen autos taas vaikseks jääda.

“Praegu maga. Mina valvan.”

21:32 — muigan vaikselt su viimase kommentaari peale.

“Selge. Vestlusprogramm on tänaseks suletud.”

Jään kanderaami kõrvale ja kontrollin sõidu jooksul monitori, hingamist ning aeg-ajalt äratatavust — ainult nii palju, kui peatrauma tõttu vaja.

21:36 — SpO₂ 97%, pulss 88/min, hingamissagedus 14/min, ETCO₂ 40 mmHg. Vereringe ja ventilatsioon püsivad stabiilsed. Kui korraks õlga puudutan, tuleb sihipärane tõrjuv reaktsioon ja pahur hääl. Sellest mulle piisab; lasen sul edasi tukastada.

21:41 — auto võtab kurvi ja ma hoian korraks kanderaami servast. Uut oksendamist pole. Hingamine püsib regulaarne. Pea ja külg saavad vähemalt sõidu ajal rahu.

21:47 — kontrollin sind uuesti minimaalselt.

“Carmen.”

Ootan reaktsiooni.

“Rasmus,” pomised pahuralt.

“Kõik korras, maga edasi.”

Ei mingit kuupäevaviktoriini ega pupillilampi. Kontrollin, et reaktsioon on sihipärane, ja jätan su rahule.

21:52 — paariline annab eest teada, et oleme kohe kohal. Võtan haiglale edastamiseks info kokku: trepilt kukkumine, löök otsmikuga vastu astet, posttraumaatiline mälulünk, tugev alkoholijoove, korduvad tasakaalukaotused, süvenenud peavalu ja pearinglus, rindkere külgmine trauma ning üks oksendamine koos suurenenud unisusega. Sõidu ajal hingamine ja vereringe stabiilsed, uut oksendamist pole.

21:54 — kiirabiauto aeglustab EMO ees ja jääb seisma.

Panen monitorijuhtmed transportimiseks korda ning tõstan kanderaami seljatuge ainult veidi, jätmata sind järsult istuma.

“Carmen.”

Puudutan kergelt su käsivart.

“Me oleme kohal. Sa ei pea püsti tõusma ega kuhugi kõndima. Me viime su kanderaamiga sisse.”

Teen tagaukse juures ruumi ja vaatan paarilise poole.

“Rahulikult välja. Peatrauma, joove, valulik külg — püsti teda ei aja.”

–CARMEN–

Silmad avanevad vaevaliselt ja jäävad kissi; isegi hämar valgus häirib. Vaatan korraks ringi, üritades kokku panna, kus ma olen — auto lagi, sinu nägu, mingi liikumine — enne kui meenub, poolenisti, hägusalt, mis toimub.

“Sa oled…”

pomisen, sõnad venivad,

“sa oled kohutavalt õel inimene, tead seda? Terve öö ei lase mind rahule. Iga kord kui ma peaaegu magama jään — ‘Carmen, Carmen, ütle oma nimi.’ Kes sa selline oled?”

Mingit tegelikku viha selles pole, ainult väsinud, uimane torisemine, sarkasm, mis tuleb loomulikult isegi läbi selle udu. Silmad vajuvad korraks uuesti kinni, aga jään ärkvel, kuulan.

“Ja nüüd me oleme… kohal? Kus?”

küsin nõrgalt, üritades kanderaami pealt keskenduda.

“Ma magasin midagi maha…”

Ei tee katsetki ise liikuda, käed jäävad rüpes lõdvalt, lastes end viia, kuigi torisemine jätkub vaikselt, poolunes.

“Fine. Kirjuta üles, et ma protesteerin. Ametlikult.”

–RASMUS–

21:54 — su torisemise peale tuleb mul korraks muie.

“Paneme kirja: kodanik protesteerib, sest Rasmus ütles tema nime lubamatult palju kordi.”

Kummardun veidi lähemale, ilma eredat valgust näkku suunamata.

“Ja sa magasid sõidu maha. Oleme EMO ees.”

Teen tagauksed lahti ja külm õhk jõuab korraks salongi. Koos paarilisega vabastame kanderaami lukust.

“Ära tõuse. Sina ei pea praegu midagi tegema.”

Kanderaam liigub autost välja ja rattad lukustuvad all. Jään su pea poolele ning tõmban teki korralikult peale.

21:55 — liigume EMO ustest sisse.

“Sa kukkusid pubi trepil, lõid pea ära. Autos läks peavalu ja pearinglus tugevamaks, hakkas iiveldama ja sa oksendasid korra. Pärast seda magasid suurema osa sõidust. Hingamine ja muud näidud püsisid korras.”

Vaatan sulle otsa.

“See on see osa, mille maha magasid.”

Registratuuri ja triaaži poole liikudes noogutan.

Triaažis annan su seisundi ja sõidu jooksul toimunu vastuvõtvale õele üle.

“Ja protesti võid esitada. Ma isegi kinnitan, et olid järjekindlalt haiglasse tulemise vastu.”

Suunurk kerkib.

“Ma jätan ainult selle osa kinnitamata, kus mind kohutavalt õelaks inimeseks nimetatakse.”

Lugude loomisel on oluline, et meditsiin, päästetöö ja sündmuste käik oleksid võimalikult realistlikud. Varustus, töövõtted ja otsused on osa sündmustikust ning aitavad luua maailma, mis tundub usutav ka siis, kui lugu ise on fiktsioon.

📟 Brigaad 2-4 Väljakutse.

-RASMUS-

Võtan raadiosaatja.

03:28

“Brigaad 2-4, kuuldel.”

Jään ootama häirekeskuse teadet.

Häirekeskus:

“Naine. Kukkumine vaatetorni alumiselt platvormilt.
Sabametsa raba, Harjumaa. Kontaktne, kurdab valu kuklas.”

Vajutan raadionuppu.

“Brigaad 2-4, vastu võetud. Liigume sündmuskohale.”

Panen raadiosaatja käest.

Käivitan alarmsõidu.

“Üks kontaktne naine pärast kukkumist. Võimalik pea- ja lülisambatrauma. Võtame monitori, traumakoti, kaelalahased ja vaakummadratsi valmis.”

Jälgin teed.

03:29

Sõidan Sabametsa raba poole alarmsõiduga. Hoian mõttes valmis esmase tegevusplaani: esmalt ohutus, siis kiire seisundi hindamine, teadvus, hingamine ja vereringe, seejärel pea ja kaelalülide stabiliseerimine enne suuremat liigutamist.

Mõne minuti pärast keeran päästjate viidatud metsatee otsa.

03:41

Peatan kiirabi vaatetorni lähedal.

Näen, et päästemeeskond on juba kohal ja on jõudnud sinuni enne meid.

Võtan monitori ja traumakoti.

Astun kiiresti sinu poole.

“Kõik on korras, mina olen Rasmus kiirabist.”

Kükitan sinu kõrvale, püüdes sind võimalikult vähe liigutada.

“Kas sa kuuled mind? Mis su nimi on?”

-CARMEN-

“Tere..”

Ütlen läbi valugrimassi näos.

“Carmen”

-RASMUS-

Noogutan kergelt.

“Tere, Carmen. Mina olen Rasmus.”

Astun sulle lähemale ja põlvitan sinu kõrvale.

“Ära praegu pead liiguta. Ma hoian selle paigal, kuni vaatan su üle.”

Asetan mõlemad käed õrnalt mõlemale poole sinu pead, et kael püsiks võimalikult liikumatult.

“Kas sa tead, mis täna juhtus?”

Vaatan samal ajal su silmadesse.

“Pööra ainult silmadega minu poole. Kas näed mind selgelt?”

Hindan kiiresti su teadvust ja kõnet.

“Kas sa oskad öelda, kus sa praegu oled?”

Jälgin, kas vastad loogiliselt, kas kõne on selge ning kas hingamine on ühtlane.

“Paar küsimust veel. Kas sa kaotasid korraks teadvuse või mäletad kogu kukkumist?”

Samal ajal ütlen kolleegile:

“Palun pane monitor valmis. Mõõdame vererõhu, pulsi ja SpO₂. Võta ka kaelalahas.”

Jälgin kukla piirkonda nähtava verejooksu või deformatsiooni suhtes, liigutamata sinu pead.

“Carmen, peale kukla… kas kuskil veel on väga tugev valu? Kaelas, seljas, rinnus või jalgades?”

-CARMEN-

Kui sa küsid:

“Kas sa tead, mis täna juhtus?”

Vaatan silmanurgast torni mis meie kõrval on.

Siis sulle tagasi.

“No..”

Paus.

“See redel andis järele..”

(Minu kõrval maas on puidust astmete jupid)

“Kui ma alla hakkasin tulema”

Kui sa lisad:

“Pööra ainult silmadega minu poole. Kas näed mind selgelt?”

Vaatan sulle otse silma.
Mõned sekundid.
Justnagu kinnitaks endale nägemist.

“Jah..näen”

Kui sa küsid muu valu kohta.

“Alaselg ka..”

Püüan jalgu kõverasse tuua, aga ei saa hästi.

“Väga liigutada ei taha”

-RASMUS-

Hoian su pead jätkuvalt kahe käega paigal.

“Selge. Aitäh, Carmen. Ära rohkem liikuda proovi.”

Vaatan korraks katkiseid puidust redeliastmeid sinu kõrval ja siis jälle sinu poole.

“Kui redel alt ära läks, siis käsitleme seda nii, nagu kael ja selg võiksid olla viga saanud, kuni oleme kindlad, et ei ole.”

Näen, et püüad jalgu kõverdada.

“Jäta jalad praegu sinna, kus nad on. Ma ei taha, et sa ennast kogemata rohkem vigastaksid.”

Libistan ühe käe hetkeks vabaks, hoides pead jätkuvalt stabiilsena, ja katsun ettevaatlikult kukla piirkonda.

Tunnen sõrmede all, kas on turset, haava või veritsust.

“Kas kuklasse lõi kohe tugev valu?”

Ütlen samal ajal kolleegile:

“Paneme kaelalahase.”

Ootan, kuni kaelalahas on valmis, ja hoian sinu pead täiesti liikumatult, kuni see ettevaatlikult paigaldatakse.

Pärast lahase kinnitamist lasen käed aeglaselt lahti.

“Väga hea.”

Kolleeg paneb sulle vererõhumanseti ümber käsivarre, pulssoksümeetri sõrme otsa ja EKG-elektroodid rinnale.

Mõne hetke pärast vaatan monitori.

“Vererõhk 138/84. Pulss 92. SpO₂ 99% välisõhul. Hingamissagedus 18 minutis.”

Vaatan uuesti sulle otsa.

“Carmen, pigista nüüd mõlema käega minu sõrmi.”

Sirutan mõlemad käed sinu poole.

“Ja kui saad, liiguta ainult pahkluid natuke üles-alla. Ära tõsta jalgu maast.”

Jälgin tähelepanelikult, kas liigutused on mõlemal poolel võrdsed ning kas need tekitavad alaseljas või jalgades valu või kiirgumist.

-CARMEN-

Kui sa küsid:

“Kas kuklasse lõi kohe tugev valu?”

Vaatan sind korraks.

“Jaa..”

“See kivi jäi alla”
(Kuklas on korralik muhk)

Viitan enda pea kõrval olevale rusikasuurusele kivile.

“Ma tahtsin püsti minna peale seda..”

Paus.

“Aga ei saanud”

Kui sa palud oma käsi pigistada, siis teen seda.
Võibolla parema käega pisut nõrgemini kui vasakuga, sest tugevam pingitus toob alaselga ebamugava tirimise tunde.

Ja kui lisad:

“Ja kui saad, liiguta ainult pahkluid natuke üles-alla. Ära tõsta jalgu maast.”

Siis ma teen seda aeglaselt..
Pigem ettevaatlikult.

-RASMUS-

Noogutan rahulikult.

“Selge.”

Vaatan korraks rusikasuurust kivi sinu pea kõrval ja siis kukalt. Näen kuklal kiiresti tekkivat turset, kuid aktiivset verejooksu ei paista.

Katsun väga ettevaatlikult ümbrust, ilma muhule survet avaldamata.

“Ma usun, et see löök oli päris tugev.”

Jälgin su käte jõudu.

“Parem käsi on natuke nõrgem kui vasak. Kas see on valu pärast või tunned, et käsi ise on nõrk?”

Jälgin seejärel su jalgu.

Näen, et mõlemad labajalad liiguvad aeglaselt ja sümmeetriliselt.

“Väga hea. Ära rohkem liiguta.”

Võtan taskulambi.

“Carmen, vaata korraks otse minu poole.”

Valgustan kordamööda mõlemat pupilli.

“Hästi.”

Hindan pupillide suurust ja valgusreaktsiooni.

“Kumbki pupill on ühesuurune ja reageerib valgusele.”

Libistan käe õrnalt mööda rangluud, rinnakut ja roidekaart.

“Ütle kohe, kui kuskil valus on.”

Jätkan seejärel väga ettevaatlikku hindamist vaagna piirkonnas, avaldades ainult minimaalse surve niudeluu harjadele.

“Kas siit teeb valu?”

Peatan kohe, kui tunned valu.

Ütlen kolleegile:

“Palun mõõda veresuhkur ja pane veenikanüüli tarvikud valmis. Arvestades kukkumismehhanismi ja kuklalööki läheme traumakeskusesse. Enne liigutamist tõstame ta vaakummadratsile.”

Vaatan uuesti sulle otsa.

“Carmen, sa ütlesid, et tahtsid pärast kukkumist püsti tõusta, aga ei saanud. Mis sind täpselt takistas – kas valu, nõrkus jalgades või ei kandnud jalad üldse?”

-CARMEN-

Kui sa küsid:

“Parem käsi on natuke nõrgem kui vasak. Kas see on valu pärast või tunned, et käsi ise on nõrk?”

Vaatan sind korraks.

“Ma ei tea.”

“Praegu on..”

“Nagu selga lööb kui kätega surun”

Kui sa keha üle kompad, siis ma nagu mujal midagi hullu ei tunneta, kuid kui sa niudeluu peale survet avaldad siis tuleb automaatselt valugrimass.

“See annab selga..”

Püüan vaagnat su käe alt ära saada.. allapoole surudes. See omakorda annab alaseljas tunda..

Kui sa ütled:

“Carmen, sa ütlesid, et tahtsid pärast kukkumist püsti tõusta, aga ei saanud. Mis sind täpselt takistas – kas valu, nõrkus jalgades või ei kandnud jalad üldse?”

“No..”

Alustan.

“Pea hakkas kohutavalt valutama..”

“Selline tunne oli, et see kukal plahvatab”

Paus.

“Muidu poleks hullu vist”

-RASMUS-

Noogutan.

“Selge. See on oluline info.”

Võtan käe vaagna juurest kohe ära, kui näen, et püüad valu tõttu eemale liikuda.

“Ma rohkem siit ei suru.”

Vaatan korraks kolleegi poole.

“Vaagna kompressioon põhjustab tugevat alaseljavalu. Edasi käsitleme ettevaatlikult.”

Vaatan uuesti sulle otsa.

“See, et valu kätega surudes selga lööb, ei tähenda tingimata, et käsi oleks nõrk. Praegu tundub, et valu piirab jõudu.”

Kummardan veidi lähemale.

“See kuklalöök oli tugev ja ma võtan seda väga tõsiselt.”

Libistan käe ettevaatlikult sinu randmele, tunnetades pulssi, samal ajal jälgin su enesetunnet.

“Kuidas peavalu praegu on? Kui null tähendab, et üldse ei valuta, ja kümme on kõige hullem valu, mida oskad ette kujutada, siis mitu ta praegu on?”

Kolleeg ulatab mulle veresuhkru mõõtmise tulemuse.

“Veresuhkur 5,6.”

Noogutan.

“See on korras.”

Vaatan monitorile uuesti.

Pulss on tõusnud veidi, 98/min, vererõhk püsib 136/82 mmHg, SpO₂ on endiselt 99% välisõhul. Näen, et pulsi tõus sobib kokku valu ja pingega.

Ütlen rahulikult:

“Carmen, ma tahan sulle veenikanüüli panna. Nii saame vajadusel anda valuvaigistit juba enne haiglasse jõudmist.”

Vaatan korraks ümbrust.

“Enne kui me sind liigutame, fikseerime su vaakummadratsile. Arvestades kukkumist, kuklalööki ja alaseljavalu ei ole praegu ohutu sind püsti aidata.”

Panen sulle žguti vasakule käsivarrele ja otsin sobiva veeni.

“Sa tunned korraks väikest torget.”

Valmistan kanüüli ette, hoides pilgu vaheldumisi sinu näol ja käel, et märgata kohe, kui enesetunne peaks muutuma.

-CARMEN-

Kui sa küsid:

“Kuidas peavalu praegu on? Kui null tähendab, et üldse ei valuta, ja kümme on kõige hullem valu, mida oskad ette kujutada, siis mitu ta praegu on?”

“Seitse? Või kuus?”

Paus.

“Ma ei tea”

Veel paus.

“Ma võtsin juba valuvaigistit, mis seljakotis oli”

Pilk liigub korraks enda kõrval olevale kotile.

Siis sulle tagasi.

“Püsti ei saa tõusta”

“Siis läheb hulluks”

-RASMUS-

Noogutan rahulikult.

“Olgu. Aitäh, et ütlesid.”

Vaatan korraks sinu seljakoti poole ja siis jälle sulle otsa.

“Kas mäletad, mis valuvaigistit sa võtsid? Ja umbes mitu tabletti?”

Ootan hetke, kuid ei lase sellel edasist tegevust pidurdada.

“Praegu ma sind püsti ei tõsta. See, et püsti minnes valu järsult tugevneb, on piisav põhjus sind võimalikult liikumatult transportida.”

Panen veenikanüüli vasaku käe veeni.

“Väike torge.”

Kinnitan kanüüli plaastriga ja ühendan füsioloogilise lahuse pikenduse.

Kontrollin, et kanüül töötab korralikult.

Ütlen kolleegile:

“Kanüül sees.”

Vaatan uuesti sulle otsa.

“Carmen, kas sul on praegu iiveldust või tunned, et hakkaks oksendama?”

Jälgin samal ajal, kas su kõne püsib selge, kas pilk on fokusseeritud ja kas teadvusseisund on muutunud.

Seejärel vaatan päästjate poole.

“Me hakkame ta vaakummadratsile tõstma. Teeme log-roll’i minu lugemise järgi. Mina hoian pea ja kaela.”

Asetan käed uuesti mõlemale poole sinu pead.

“Carmen, nüüd on kõige tähtsam, et sa ise kaasa ei aitaks. Ma tean, et see on ebamugav, aga meie liigutame sind ühe tervikuna. Nii on see sinu jaoks kõige ohutum.”

Võtan korraks silmside kolleegide ja päästjatega.

“Kõik valmis?”

Ootan kinnitust.

“Kolm… kaks… üks…”

-CARMEN-

Kui sa küsid:

“Kas mäletad, mis valuvaigistit sa võtsid? Ja umbes mitu tabletti?”

“Kaks Ibumaxi.”

Rohkem ma ei oska öelda.

Näen, et nihutan ennast veidi — keha teeb seda omal soovil, kuigi tean, et sa palusid mind mitte liigutada.

Iiveldust praegu ei ole, aga ma tean, et pean sulle kohe ütlema, kui see peaks tulema.

-RASMUS-

Näen, et nihutad ennast veidi.

Panen käe õrnalt sinu õlale.

“Ära otsi paremat asendit. Ma usun, et tahaksid seda teha, aga praegu võib iga lisaliigutus seljale rohkem haiget teha.”

Jälgin su nägu.

“Iiveldus võib olla seotud nii tugeva pealöögi kui ka valuga. Kui tunned, et oksendamine hakkab tulema, ütle kohe. Siis reageerime kohe.”

Vaatan korraks monitorile.

Pulss on valu ja pinge tõttu tõusnud 104/min, vererõhk on 134/80 mmHg, SpO₂ püsib 99% välisõhul. Hingamine on veidi kiirem, 20 korda minutis, kuid ühtlane. GCS on jätkuvalt 15 ning pupillid on võrdsed ja reageerivad valgusele.

Vaatan kolleegide poole.

“Teeme log-roll’i. Mina juhin.”

Asetan mõlemad käed kindlalt sinu pea ümber.

“Carmen, ma tean, et keha kisub pingesse. See on täiesti ootuspärane. Sina lihtsalt hinga rahulikult. Meie teeme kogu töö.”

Oodan, kuni kõik on oma kohtadel.

“Päästjad puusade ja jalgade juures?”

Saan kinnitava noogutuse.

“Valmis.”

03:48

“Kolm… kaks… üks… pöörame.”

Hoiame sinu pea, õlad, vaagna ja jalad ühel joonel ning pöörame sind aeglaselt küljele.

Niipea kui oled külili, libistan pilgu mööda kogu selgroogu.

“Peatu.”

Kontrollin kiiresti, kas seljal on nähtavaid haavu, deformatsiooni või astmelisust. Katsun väga ettevaatlikult lülisamba ogajätkeid.

“Carmen, ütle kohe, kui mõni koht teeb järsult rohkem valu.”

Vaakummadrats libistatakse sinu alla.

“Valmis.”

“Kolm… kaks… üks… tagasi.”

Langetame sind aeglaselt madratsile, hoides kogu keha ühes tasapinnas.

Kui oled taas selili, lasen hetkeks pilgu sinu näole.

“Kuidas praegu on? Kas valu läks liigutamisega oluliselt hullemaks või jäi samaks?”

-CARMEN-

Kui te mind pöörama hakkate, siis tahaks automaatselt kaasa keerata.
On väga raske seda mitte teha.

Kui sa hiljem küsid selga kombates, kas kuskil on valu, siis hetkel kui sa jõuad alaseljani, ma tõmban hooga õhku sisse ja püüan su käte eest “ära minna”.
See pole küll lõikav valu vaid pigem suruv/pingevalu.
Aga ma ei ütle midagi.

Kui ma tagasi pikali olen ja sa küsid:

“Kuidas praegu on? Kas valu läks liigutamisega oluliselt hullemaks või jäi samaks?”

Ma hingan korraks sisse.

“Alaselg..”

Püüan end taas nihutada et mugavamat/talutavamat asendit saada.
Aga iga selline nihelemine teravustab korraks valu.

“..ma ei tea mis sellega on”

-RASMUS-

Hoian su pead kindlalt paigal.

Niipea kui tunnen, et püüad pööramise ajal automaatselt kaasa liikuda, ütlen rahuliku häälega:

“Ei ole midagi. Ära võitle sellega.”

“Me hoiame sind. Sina lase lihtsalt kehal olla.”

Jätkan pööramist ühtlase tempoga, et liigutus oleks võimalikult sujuv.

Kui katsun ettevaatlikult mööda lülisammast allapoole ja jõuan alaselja piirkonda, näen kohe, kuidas tõmbad järsult õhku sisse ning püüad mu käe eest eemale liikuda.

Võtan sõrmed kohe ära.

“Selge.”

Ma ei vajuta enam samasse kohta.

Märgin endamisi, et alaselja palpatsioon kutsub esile selge valureaktsiooni isegi siis, kui sa seda sõnadega ei kirjelda.

Kui oled jälle vaakummadratsil selili ja hakkad ennast nihutama, panen käe õrnalt sinu käsivarrele.

“Carmen.”

Ootan, kuni vaatad minu poole.

“Ma näen, et sa otsid asendit, kus oleks vähem valus.”

Noogutan.

“Praegu on see täiesti arusaadav.”

“Ma palun siiski, et sa enam ennast ise ei nihutaks. Iga kord, kui sa seda proovid, läheb valu hullemaks.”

Vaatan sulle rahulikult otsa.

“See ütleb mulle, et su alaselg vajab praegu võimalikult palju rahu.”

Ütlen kolleegile:

“Vaakummadrats vaakumisse.”

Kuulen, kuidas madrats hakkab sinu ümber vormuma ja keha ühtlaselt toetama.

Jälgin sinu nägu selle ajal.

“Ütle mulle, kas see hakkab toetama või teeb kuskilt hoopis rohkem haiget.”

Vaatan uuesti monitorile.

Pulss on pärast liigutamist tõusnud 112/min. Näen, et see muutus langeb ajaliselt kokku liigutamise ja tugevama valureaktsiooniga. Vererõhk on 132/78 mmHg, SpO₂ püsib 99% välisõhul ja hingamissagedus on 22/min.

Pöördun kolleegi poole.

“Arvestades kukkumise mehhanismi, kuklalööki, väljendunud alaseljavalu ja seda, et ta ei ole suutnud püsti tõusta, viime ta traumakeskusesse. Vajame kiiret pildidiagnostikat.”

Vaatan uuesti sulle otsa.

“Carmen, ma ei saa praegu öelda, mis alaseljas täpselt viga on. Selleks on vaja haiglas uuringuid.”

“Aga ma saan öelda, et me käsitleme seda tõsiselt.”

“Enne kanderaamile tõstmist annan sulle, kui sul ei ole vastunäidustusi, veeni kaudu valuvaigistit. See ei pruugi valu täielikult ära võtta, aga eesmärk on, et transport oleks sulle võimalikult talutav.”

Valmistan ravimi ette ja vaatan sulle otsa.

“Enne kui ma selle manustan, küsin veel ühe asja. Kas sul on mõne ravimi vastu allergia või on mõni tugev valuvaigisti sulle varem halba enesetunnet tekitanud?”

-CARMEN- (kriis algab)-

Kuigi ma kinnitan mõistusega, et madrats hoiab selga paigal, hakkab mu keha sellele täielikule lõksus olemisele sekund-sekundilt vastu mässama.
Kivi kõvaks tõmbunud ümbris surub mind igast küljest nii tihedalt endasse, et tunnen end nagu elusalt maetuna.

Proovin vaistlikult paremat kätt liigutada, aga mu käsivars on küünarnukist randmeni paksu ja kõva kooriku sisse lukustatud. See täielik kontrolli kaotus lööb mu ajju esimese puhta õudusfääri.

“Ma ei saa liigutada.”

Mu süda hakkab rinnus metsikult taguma, kopsud tõmbuvad kramplikult kokku. Püüan teha sügavat hingetõmmet, kuid madratsi kõvad seinad ei lase..

Mul tekib hetkega tunne, et hapnik hakkab otsa saama..

Õhk minu ümber muutub järsku lämmatavaks ja kuumaks..

Mu hingamine muutub kiireks, katkendlikuks ja pinnapealseks. Tunnen, kuidas külm higi otsaesisele ilmub.

“Oota… oota, ei,”
mu hääl tõuseb, muutudes kähedaks ja värisevaks. Proovin end kogu jõust sellest kivistest kookonist välja rabeleda, kuid keha lihtsalt väriseb vastu kõvat pinda.

Alaseljast lööb liigutamise püüde peale tuline valu, aga ma ei suuda enam peatuda.

“Palun võta see ära… Palun, ma ei saa hingata!” mu silmadesse tõusevad hirmupisarad, mis valguvad madratsile.
Vaatan sulle otsa puhta paanikaga.

“Lase mind siit välja.. palun! ma ei suuda… võtke see minult pealt ära!”

Surun oma täielikult halvatud sõrmi meeleheitlikult rusikasse, ja ootan värisedes, et sa mind sellest klaustrofoobsest õudusest kuidagi päästaksid..

-RASMUS-

Astun kohe sinu vaatevälja.

Põlvitan nii, et näeksid ainult minu nägu.

“Carmen.”

Hoian hääle täiesti rahuliku.

“Vaata mulle otsa.”

Panen ühe käe õrnalt sinu õlale.

“Sa hingad. Ma näen seda.”

Jälgin su rindkere kiireid hingamisliigutusi ja monitori.

Pulss on paanikahoo tõttu tõusnud 132/min. Vererõhk 148/86 mmHg. SpO₂ püsib 99% välisõhul. Näen, et hapnikupuuduse tunnuseid ei ole – probleem on paanika ja lõksus olemise tunne.

“Carmen.”

“Olen siin.”

“Sa ei lämbu.”

“Ma tean, et tunne ütleb sulle vastupidist, aga monitor näitab, et sul on hapnikku piisavalt.”

Näen, et püüad madratsist välja rabeleda.

Panen käe sinu käsivarrele, mitte jõuga kinni hoides, vaid et sa tunneksid, et ma olen olemas.

“Ära võitle madratsiga.”

“Kui sa praegu ennast välja rebida püüad, võib su selg rohkem viga saada.”

Hingan ise aeglaselt ja räägin lühikeste lausetega.

“Vaata ainult mind.”

“Ei midagi muud.”

“Püüa teha järgmine hingamine koos minuga.”

Teen ise aeglase sissehingamise.

“Rahulikult sisse…”

“…ja välja.”

Ootan ühe hingamistsükli.

Kui näen, et paanika ei hakka taanduma ja sa jätkad kontrollimatut rabelemist, pöördun korraks kolleegi poole.

“Peatame hetkeks kanderaamile tõstmise.”

Vahetan pilgu tagasi sinule.

“Carmen.”

“Ma ei võta madratsit praegu ära, sest ma kardan, et see võib sinu seljale ohtlik olla.”

“Ma küll aga saan seda natuke kohandada.”

Ütlen kolleegile:

“Kontrolli, ega vaakum ei ole ülepingutatud. Laseme minimaalselt järele ainult nii palju, et tugi säilib.”

Ootan, kuni madratsi rõhku vähendatakse veidi, ilma et lülisamba stabiliseerimine kaoks.

Jälgin kohe sinu nägu.

“Kas see muutis tunnet natukenegi?”

Hoian sinuga silmsidet.

“Sa ei ole üksi.”

“Me ei hakka sind vägisi liigutama enne, kui ma näen, et saad jälle natuke rahulikumalt hingata.”

Jätkan sinu hingamise, teadvuse ja monitori jälgimist, valmis vajadusel kohandama plaani, kuid püüdes samal ajal säilitada sinu selja jaoks võimalikult ohutu asendi.

-CARMEN-

Su sõnad ja katsed mind hingama panna kajavad mu kõrvus nagu läbi paksu veekihi.

Ma kuulen sind, ma näen su nägu enda kohal, aga mu ratsionaalne mõistus on täielikult välja lülitunud. Ellujäämisinstinkt on võimust võtnud.

Kui sinu kolleeg vaakumit minimaalselt järele laseb, ei too see mingit kergendust. Vastupidi, see väike vabadus ja madratsi kergem liikumine mu ümber kinnitavad mu paanikas ajule vaid ühte: ma saan siit minema, ma pean end vabaks rabelema.

“Ei, ei, ei!”
mu hääl murdub täielikuks karjatuseks.

Ma ei suuda su hingamisrütmi jälgida — hingan nii kiiresti ja katkendlikult, et kurk muutub hetkega tuliseks ja kuivaks.

Ma ei vaata enam sulle otsa. Mu silmad on pärani, pilk hüpleb hullunult ringi.

Hakkan meeleheitlikult ja kontrollimatult kogu kehaga ristlema. Unustan täielikult oma vigastatud alaselja.
Kui mu puusad ja selg vastu madratsi seinu rabelevad, käib vigastatud kohast läbi nii kirjeldamatult terav ja lõikav valu, et ma kiljatan valust, kuid isegi see ei pane mind peatuma.
Adrenaliin uputab mu keha üle.

“Laske mind lahti! Palun, laske mind välja!” karjun läbi nutu, mu nägu on higist märg ja pisarad voolavad ojadena.

Proovin oma lukustatud õlgadega ülespoole väänelda, et kätelgi mingit liikumisruumi tekiks.
Kiire ja pinnapealse hingamise tõttu hakkavad mu sõrmeotsad surisema, tekitades tunde, et ma päriselt kaotan kohe teadvuse.
Ma ei kuule enam su rahustavaid lauseid.

Ma lihtsalt värisen, rabelen täisjõust vastu rihmu ja anun puhtas surmahirmus, silmad pilguga sinust läbi vaatamas:

“Ma suren siia ära… Palun, võtke see ära!!”

-RASMUS-

Astun kohe veel lähemale, nii et oled minu vaateväljas.

“Carmen!”

Mu hääl on nüüd valjem ja kindlam, kuid mitte karjuv.

“Kuula mind.”

Näen, et sa ei reageeri enam sisuliselt minu sõnadele. Su pilk liigub sihitult, hingamine on väga kiire ja kontrollimatu ning kogu keha püüab madratsist välja murda. Samal ajal näen, kuidas iga selline liigutus kutsub alaseljas esile tugeva valureaktsiooni.

Vaatan monitori.

Pulss on tõusnud 145/min. SpO₂ on endiselt 99%. Näen, et rindkere liigub kiiresti ja õhk käib sisse-välja. See kinnitab mulle, et probleem ei ole hapnikupuudus, vaid äge paanikareaktsioon koos hüperventilatsiooniga.

Panen ühe käe õrnalt sinu õlale, teise käsivarrele. Ma ei suru sind jõuga vastu madratsit, vaid püüan vähendada kontrollimatuid liigutusi.

Ütlen kolleegile rahulikult, kuid otsustavalt:

“Ära lase teda madratsist välja. Ta võib selga oluliselt rohkem vigastada.”

Pöördun päästjate poole.

“Palun tulge siia. Vajame abi, et hoida liigutused võimalikult väikesed. Ärge suruge jõuga, hoidke lihtsalt õlad ja vaagen stabiilsena.”

Vaatan uuesti sinu poole.

“Carmen!”

“Oled praegu paanikas.”

“Sa ei sure.”

Kuigi ma ei eelda, et sa neid sõnu hetkel täielikult töötled, räägin edasi ühtlase häälega.

“Ma ei lase sul üksi olla.”

Näen, et hingamine muutub järjest kiiremaks ja sõrmed tõmbuvad pingesse.

Ütlen kolleegile vaikselt:

“Ta hüperventileerib. Valu ja klaustrofoobia on kontrolli alt väljas.”

Teen kiire otsuse.

“Valmistame väikese annuse rahustit. Eesmärk ei ole teda magama panna, vaid katkestada paanikaspiraal, et ta ei vigastaks ennast rohkem.”

Kolleeg valmistab ravimi ette.

Kontrollin veel korra vererõhku, pulssi ja teadvusseisundit enne manustamist.

Vaatan sulle otsa.

“Carmen.”

“Ma annan sulle nüüd ravimit, mis aitab selle paanikahoo maha võtta. Samal ajal jälgime kogu aeg sinu hingamist, pulssi ja vererõhku.”

Valmistan kanüüli kaudu ravimi aeglaseks manustamiseks ette, jälgides pidevalt sinu hingamist ja teadvust, et saavutada rahunemine ilma hingamist pärssimata.

Ümberringi jääb kogu meeskond rahulikuks. Keegi ei tõsta häält ega kiirusta. Kõigi tähelepanu on sellel, et sinu lülisammas püsiks võimalikult liikumatuna ja paanikahoog saaks turvaliselt kontrolli alla.

-CARMEN-

Su valjem ja kindlam hääl lõikab korraks läbi mu peas valitseva kohina, kuid sõnad “Sa ei sure” ja “Ma annan sulle nüüd ravimit” tekitavad mu paanikas ajus täieliku lühise. Sõna “ravim” ja kanüüli suunas liikumine ei mõju rahustavalt — minu jaoks tähendab see, et ma kaotan viimasegi kontrolli oma keha üle. Mind pannakse magama, mind lukustatakse siia kirstu igaveseks.

“EI! Ärge pange midagi… ärge tehke!”

mu hääl muutub täiesti kähedaks, peaaegu kriiskavaks, kui ma meeleheitlikult pead ühelt küljelt teisele viskan, püüdes su käte ja madratsi vahelt pääseda.

Kui päästjad su ümber positsioonidele asuvad ja oma suured, rasked käed õrnalt, kuid kindlalt mu õlgadele ja vaagnale asetavad, reageerib mu keha nagu nurka surutud loom.

See täiendav füüsiline surve, kuigi leebe, on viimane piisk. Ma olen täielikult lõksus.

Ma ei saa liigutada ühtegi liigest, mind hoitakse jõuga kinni. Puhta õuduse laine lööb üle pea.

“Laske mind lahti! Appi! Palun, ärge hoidke mind!”

karjun, muutes rabelemise nii meeleheitlikuks, et mu vaagen püüab päästjate käte all maast lahti tõusta.

See äkiline jõnksatus saadab alaseljast üles sellise halastamatu ja terava valulöögi, et mu järgmine karjatus katkeb poolepealt.
Tõmban kopsud kramplikult õhku täis ja jään sekundiks täiesti kangeks, nägu valust kõveras, enne kui uuesti nutma puhken.

Mu hingamine on nii kiire ja pinnapealne, et ma ei suuda enam sõnu kuuldavale tuua, vaid kuuldavale tuleb ainult katkendlik, hirmunud oigamine.

Mu sõrmed ei tõmbu enam lihtsalt pingesse — need kisuvad kontrollimatult krampi.

Mu silmad on pärani, täis puhast, loomalikku surmahirmu.
Ma vaatan sulle otsa, kuid ma ei näe enam meedikut — ma näen kedagi, kes mind kinni hoiab, samal ajal kui mu keha õhupuuduse käes hääbub. Ma värisen päästjate käte all üleni, suutmata seda peatada, kui sa ravimiga kanüüli poole liigud.

-RASMUS-

Peatan käe enne kanüüli.

Ma ei manusta ravimit jõuga.

Näen hetkega, et sinu paanika ei ole enam lihtsalt hirm – sa ei töötle enam seda, mida ma räägin. Kõik, mida sa näed, tundub sulle ohuna.

Ütlen kolleegile rahulikult:

“Peata hetkeks.”

Võtan kanüüli küljest süstla eemale ja lasen sul seda näha.

“Praegu mitte.”

Keskendun täielikult sinule.

“Carmen.”

Mu hääl on madal ja rahulik.

“Ma kuulsin sind.”

“Ma ei süsti sulle praegu midagi.”

Teen väikese pausi.

“Keegi ei pane sind magama.”

Vaatan monitori.

Pulss on väga kõrge, hingamine on ülikiire, kuid SpO₂ püsib endiselt normis. Näen, et sõrmede krampi tõmbumine sobib kokku tugeva hüperventilatsiooniga.

Ütlen kolleegile vaikselt:

“See on tõenäoliselt hüperventilatsioonist tingitud karpopedaalne spasm.”

Pöördun uuesti sinu poole.

“Carmen.”

“Ma tahan, et sa lihtsalt kuuleksid ühte asja.”

“Sa saad praegu õhku.”

“Ma näen, kuidas su rindkere liigub.”

Ma ei sunni sind minu hingamist järgima, sest näen, et sa ei ole selleks hetkel võimeline.

Ütlen päästjatele:

“Ärge hoidke rohkem, kui on hädavajalik. Ainult nii palju, et ta ei keeraks ennast.”

Keegi ei suru sind jõuga vastu madratsit. Hoiame ainult ära selle, et järsk pöördumine võiks sinu selga veel rohkem vigastada.

Näen, kuidas järjekordne tugev rabelemine lõpeb äkilise valukarjatusega alaseljast.

Ütlen kohe:

“Peatu. Ma nägin seda.”

“See liigutus tegi seljale väga haiget.”

Ma ei puuduta enam kanüüli.

Vaatan korraks kolleegile otsa.

“Me ei saa teda sellises seisundis ohutult transportida. Kõigepealt peame paanika kontrolli alla saama.”

Siis pöördun uuesti sinu poole.

“Carmen.”

“Ma ei hakka sulle praegu midagi salaja süstima.”

“Kui ma annan mõne ravimi, ütlen ma sulle enne täpselt, mis ravim see on ja miks ma seda annan.”

Teen pausi.

“Aga praegu on kõige tähtsam see, et sa ennast nende järskude liigutustega rohkem ei vigastaks.”

Jään sinu vaatevälja, räägin edasi rahulikul toonil ja jälgin pidevalt sinu hingamist, pulssi, teadvust ning seda, et sinu kontrollimatud liigutused ei põhjustaks uut lülisambavigastust. Samal ajal olen valmis raviplaani uuesti hindama niipea, kui sul tekib kasvõi lühike hetk, kus saad minu juttu taas teadlikult jälgida.

-CARMEN-

Mu kramplikult pärani silmad fikseeruvad hetkeks süstlale, mida sa eemale viid.

Su madal ja rahulik hääl: “Ma ei süsti sulle praegu midagi” püüab mu paanika seest teed leida, kuid mu keha on juba kontrollist täielikult lahti ühendatud.

Adrenaliinitorm juhib mind täistuuridel edasi.
Ma kuulen su sõnu, aga mu aju ei suuda neid mõtteks kokku panna.

Ma ei saa oma käsi rusikast lahti, isegi kui ma tahaksin. See omakorda kasvatab mu surmahirmust ajendatud paanikat.
Mu huuled on nii tuimad, et ma ei suuda enam isegi sõnu öelda.

Kui sa käsid päästjatel survet vähendada, tunnen seda minimaalset vabadust, kuid mu lukustatud keha tõlgendab seda viimase võimalusena põgeneda.

Teen uue, meeleheitliku ja kontrollimatu jõnksatuse, püüdes end õlgadest üles väänelda.

Sellele järgneb katastroofiline tagajärg. Alaseljast lööb läbi niivõrd terav, rebiv ja põrgulik valulaine, et mu kopsud tühjenevad hetkega õhust.

See ei ole enam lihtsalt valu — see on šokk.
Mu keha tõmbub sekundi murdosaks täiesti pulksirgeks ja kangeks, mu silmad pööravad hetkeks tagurpidi ning järgmine karjatus katkeb kurgus lämbuvaks korinaks.

Valu intensiivsus murrab mu viimasegi vastupanu.

Pulss teeb uue hüppe ülespoole.

Kohe pärast seda ülimat valušokki vajub mu pea jõuetult küljele.
Ma ei rable enam.
Mu keha muutub järsku lõdvaks, käed vajuvad krambist vabaks, kuid jäävad elutult lebama.

Mu pärani silmad vajuvad poolenisti kinni, pilk muutub uduseks ja täiesti ekslevaks.

Ma ei vaata enam sind. Ma ei reageeri su häälele ega oma nimele.

Suurest valust hakkab mu teadvus hägunema ja ma libisen minestuse äärele.
Mu hingamine aeglustub järsult..

-RASMUS-

Näen muutust kohe.

“Stopp.”

Kõik liikumine peatub.

Vaatan sinu nägu.

“Carmen.”

Sa ei vasta.

Hindan hetkega ABC-d.

Asetan käe õrnalt sinu õlale.

“Carmen, kuule mind.”

Samal ajal jälgin rindkere liikumist.

Näen, et hingamine on olemas, kuid võrreldes eelneva hüperventilatsiooniga on see järsult aeglustunud ja muutunud pindmiseks.

Vaatan monitori.

Pulss, mis oli paanikahoo ajal väga kõrge, on nüüd hakanud langema. See muutus langeb kokku äärmusliku valu ja teadvuse hägustumisega. Vererõhk on langenud 108/68 mmHg, pulss 96/min, SpO₂ 98% välisõhul.

“Pupillid.”

Valgustan mõlemat pupilli.

Pupillid on jätkuvalt võrdsed ja reageerivad valgusele.

Kontrollin kiiresti radiaalpulssi.

Pulss on olemas.

Ütlen kolleegile:

“Anna mulle GCS.”

Hindan valjult.

“Silmad avanevad ainult kõnetusele.”

“Kõne puudub.”

“Valule lokaliseerib.”

“GCS 9.”

Vaatan uuesti sinu poole.

“Carmen.”

“Kui sa kuuled mind, pigista minu kätt.”

Sirutan käe sinu pihku, jälgides, kas tuleb vähimgi tahtlik liigutus.

Pöördun kolleegi poole.

“Valmistame hapniku.”

Asetame sulle ettevaatlikult hapnikumaski ja alustame mõõduka vooluga hapnikuravi, sest pärast sellist seisundimuutust tahan tagada võimalikult hea hapnikuga varustatuse, kuigi SpO₂ on veel normis.

Võtan raadiosaatja.

03:53

“Brigaad 2-4 häirekeskusele.”

“Patsiendi seisund on muutunud. Pärast hinnanguliselt mitme meetri kõrguselt kukkumist, kuklalööki ja väljendunud alaseljavalu tekkis äge paanikareaktsioon, millele järgnes tugev valureaktsioon ja teadvuse langus. GCS üheksa. Hingamine spontaanne, vereringe stabiilne. Alustame kohest transporti traumakeskusesse. Palun teavitage vastuvõtvat haiglat.”

Panen raadiosaatja käest.

Vaatan päästjate ja kolleegi poole.

“Liigume kohe kanderaamile. Minu lugemise järgi.”

Asetan käed uuesti sinu pea ümber.

“Pea kontrollitud.”

“Kolm… kaks… üks…”

Alustame kogu keha ühes plokis kanderaamile tõstmist, jälgides kogu liigutuse vältel sinu hingamist, pulssi ja võimalikku teadvuse muutust.

-CARMEN- (poolteadvuses)-

Hapnikumaski jahe kumm vastu mu higist märga nägu ja selle sisse voolav värske õhk toovad mind uduseks muutunud teadvusesse hetkeks tagasi, kuid ma ei suuda silmi avada. Kui sa ulatad oma käe ja palud mul seda pigistada, liiguvad mu krambist vabanenud sõrmed su peopesas vaid vaevumärgatavalt, jõuetult. Mul ei ole jõudu, et su haardest kinni hoida.

Kui te mind tõstate.. piisab sellest väikesest vertikaalsest nihutamisest, et alaselja vigastatud piirkonnas tekiks uus, tuim ja rõhuv surve. Ma ei karju enam. Mu suletud silmalaugude vahelt valgub lihtsalt paar uut pisarat üle meelekohtade maski sisse ja suust pääseb kuuldavale nõrk, vaevukuuldav ohe.

Kui mind kanderaamile lukustatakse ja kiirabiauto tagauksed paugatades sulguvad, vajun ma uuesti sügavamale sellesse poolteadvusetusse olekusse.

-RASMUS-

Tunnen sinu sõrmedes nõrka liigutust.

Noogutan.

“Selge. Reageerid.”

Pigistan õrnalt vastu.

“Väga tubli.”

Kui tõstmise ajal kostab vaid vaikne ohe ja näen pisaraid maski alla valgumas, ütlen rahulikult:

“Ma tean.”

“Me oleme peaaegu autos.”

Hoiame kanderaami täiesti horisontaalselt ja viime sind võimalikult sujuvalt kiirabisse.

03:56

Lükkan kanderaami lukustisse.

Klõps.

Kontrollin, et see on kindlalt fikseerunud.

Sulgen tagauksed.

Kiirabi hakkab liikuma.

Istun sinu kõrvale.

Ühendan monitori uuesti.

Vaatan näite.

Pulss 94/min. Vererõhk 110/70 mmHg. SpO₂ 99% hapnikuga. Hingamissagedus 12/min. EKG-l siinusrütm.

Kontrollin uuesti pupille.

Need on endiselt võrdsed ja reageerivad valgusele.

Kummardan veidi lähemale.

“Carmen.”

“Kas kuuled mind?”

Jälgin, kas silmalaud liiguvad või tuleb häälitsus.

Võtan su randmest kinni ja hindan uuesti pulssi.

Seejärel pöördun kolleegi poole.

“Seisund pärast tugevat valu ja paanikat on praegu rahulikum, aga teadvus on langenud. Jätkame sagedast GCS-i hindamist. Valuravi lükkame seni edasi, kuni olen kindel, et neuroloogiline seisund on stabiilne ja saame selle ohutult teha.”

Võtan raadiosaatja.

“Brigaad 2-4 traumakeskusele.”

“Toome noore naise pärast kukkumist vaatetorni redelilt. Tugev kuklalöök vastu kivi, väljendunud alaseljavalu, võimetus püsti tõusta. Paanikahoo järel tekkis teadvuse langus. Hetkel GCS hinnanguliselt üheksa, hemodünaamiliselt stabiilne. Kael fikseeritud, vaakummadrats, veenitee olemas. Saabumisaeg ligikaudu kaksteist minutit.”

Panen raadiosaatja käest.

Vaatan uuesti sinu poole.

“Carmen.”

“Sa ei pea praegu midagi ütlema.”

“Kui kuuled mind, piisab sellest, kui pigistad korraks mu kätt või avad silmad.”

Jään kogu sõidu vältel sinu kõrvale, jälgides iga paari minuti järel hingamist, pulssi, vererõhku, pupille ja teadvusseisundit, valmis reageerima kohe, kui sinu seisund peaks uuesti muutuma.

-CARMEN-

Sireenide rütmiline ulgumine ja auto kere vibreerimine hakkavad mu peas olevast paksust udust läbi tungima.

Su hääl, mis räägib “vaatetorni redelilt kukkumisest” ja “saabumisajast kaksteist minutit”, ei tundu enam kauge kajana. See lööb järsku reaalsusena pähe.

Tõmban hapnikumaski all järsult ja sügavalt õhku sisse. Mu silmalaud värisevad ja lähevad pärani.

Esimese asjana näen ma kiirabiauto neoontulesid ja sinu nägu minu kohal, kuid mu pilk on alguses täiesti eksinud ja fookuseta.

“K… kus…?”

proovin öelda, aga hääl on vaid kähe sosin ja mask summutab selle.

Ja siis jõuab mulle kohale reaalsus.
Ma proovin pea pööramisega su käest eemale tõmbuda, kuid kaelakrae ja vaakummadrats hoiavad mind täielikult paigal.
Proovin käsi tõsta, et maski näolt rebida, kuid mu käed on ikka veel külgedele lukustatud, kõva kooriku sees kinni.
Mälu eelnevast õudusest ja kipsitundest taastub sekundi murdosaga.

“Ei… ei, … laske mind välja!”

Hirm taastub topeltkiirusel.

Mu hingamine, mis oli äsja rahulik, katkeb ja muutub hetkega uuesti ülikiireks, pinnapealseks..

Ma unustan su eelmise lubaduse, et sa midagi ei süsti mu segaduses ja desorienteeritud aju arvab praegu, et mind on kuhugi vangi pandud.

Hakkan meeleheitlikult ja jõuliselt kogu kehaga vaakummadratsis ristlema. See rabelemine liigutab mu vigastatud alaselga ja see toob kaasa uue, kirjeldamatu valušoki.

Kiljatan maski alla valust, tõmmates jalad vaistlikult põlvedest kõveraks (õigemini üritades seda teha), mis teeb valu veelgi hullemaks.

“Võta see ära! Palun, võta see mask ära, ma lämbun! Laske mind siit autost välja!”

karjun ma läbi nutu, mu silmad on puhtast hirmust ja paanikast pärani ja ma püüan oma sõrmedega su randmest, küünte ja täisjõuga kinni haarata.

Ma ei kuula ühtegi su käsklust, ma olen tagasi seal samas klaustrofoobses põrgus, aga seekord liikuvas autos ja veelgi suuremas segaduses.

-RASMUS-

Näen kohe, et teadvus on tagasi tulnud, kuid sa oled täielikult desorienteeritud.

Toetan ühe käega hapnikumaski, et see paigast ei liiguks, kuid ei suru seda jõuga vastu nägu.

“Carmen!”

Räägin selgelt ja piisavalt valjult, et sireenist üle kostaks.

“Sa oled kiirabiautos.”

“Sa kukkusid.”

“Sa oled elus.”

Näen, et püüad maski eest ära saada.

Võtan maski hetkeks näolt eemale, hoides hapnikuvooliku valmis.

“Ma võtan maski korraks eest.”

“Sa ei lämbu.”

Jälgin kohe SpO₂ näitu ja sinu hingamist.

Näen, et hingad väga kiiresti, kuid õhk käib vabalt sisse-välja.

Panen maski enda kõrvale.

“Carmen.”

“Vaata mind.”

Ma ei püüa sind sundida hingama minu rütmis. Praegu on tähtsam, et sa saaksid aru, kus sa oled.

“Kas kuuled mind?”

“Olen Rasmus. Kiirabi.”

“Me sõidame haiglasse.”

Tunnen, kuidas haarad mu randmest kogu jõuga.

Ma ei tõmba kätt ära.

“Hoia kinni.”

“See on lubatud.”

Näen monitorilt, et pulss tõuseb taas kiiresti üle 140/min. Hingamissagedus on väga kiire, kuid SpO₂ püsib 98% ka ilma maskita.

Samal ajal näen, kuidas üritad jalgu kõverdada.

Ütlen kohe kindlalt:

“Ära.”

“Su alaselg sai just uuesti haiget.”

Pöördun kolleegi poole.

“Vähenda kiirust, kui liiklus lubab. Tal on iga auto õõtsumine praegu valus.”

Vahetan pilgu jälle sinule.

“Carmen.”

“Kas sa tunned praegu kõige rohkem valu… või hirmu?”

Ootan vaid hetke.

“Tegelikult ei pea vastama.”

“Nooguta, kui kuuled mind.”

Jälgin, kas saad kasvõi väikese noogutuse teha või pigistad mu rannet.

Näen, et sa ei suuda paigal püsida ning iga rabelemine põhjustab uue valusööstu.

Ütlen kolleegile vaiksemalt:

“Kui see paanika ei taandu ja ta jätkab selja vigastamist, peame uuesti kaaluma ravimit. Aga ainult minimaalses annuses ja pärast seda, kui olen talle uuesti selgitanud, mida me teeme.”

Pöördun kohe tagasi sinu poole.

“Carmen.”

“Praegu ei hakka ma sulle midagi süstima.”

“Ma tahan kõigepealt, et sa teaksid ühte asja.”

“Sa ei ole kinni sellepärast, et sind vangis hoida.”

“Vaakummadrats hoiab su selga paigal. Iga kord, kui sa püüad sealt välja tulla, näen ma sinu näost, kui tugevalt see haiget teeb.”

Hoian randme endiselt sinu käes.

“Ma ei lähe kuhugi.”

“Jään sinu kõrvale kogu sõidu lõpuni.”

Samal ajal jälgin katkestamatult sinu hingamist, teadvusseisundit ja monitori ning olen valmis sekkuma kohe, kui hingamine, vereringe või neuroloogiline seisund peaks muutuma.

-CARMEN-

Maski näolt eemaldamine toob mu nahale hetkeks jaheda autoõhu, kuid see ei peata mu peas keerlevat katastroofi.

Su hääl “Sa oled kiirabiautos. Sa kukkusid. Olen Rasmus.” jõuab minuni küll infona, kuid mu paanikas aju tõlgendab seda ikkagi ohuna.

Minu jaoks ei tähenda “kiirabi” ja “haigla” hetkel pääsemist, vaid seda, et minuga on juhtunud midagi kohutavat, millest mul pole õhku ega võimalust põgeneda.

“Ei… ei!”

mu hääl rebitakse kurgust välja katkelise, käheda karjatusena. Surun oma küüned veelgi meeleheitlikumalt su randmesse, otsides sinust tuge, kuid samal ajal suutmata lõpetada võitlust selle nähtamatu vangistusega.

Su küsimus “Kas sa tunned praegu kõige rohkem valu… või hirmu?” jääb õhku — ma ei suuda noogutada. Ma ei kuule seda. See küsimus taandub koos kõige muuga kaugeks fooniks, sest mu silme ees hakkab hirmust ja hapnikuvahetuse segadusest pilt reaalselt eest mustaks tõmbuma. Mu maailm on ahenenud üheks ainsaks punktiks: ma olen elusalt kirstu maetud ja see auto viib mind kuhugi, kus ma kaotan kontrolli lõplikult.

“Lase mind lahti… palun, tehke see lahti!”

mu silmad veerevad paaniliselt ringi, nägemata enam su rahustavat nägu, kuigi mu pilk on suunatud sinule.

Keeld jalgu liigutada ei jõua kohale.
Ma rebin end uuesti täisjõust ülespoole, püüdes vaagnat ja selga madratsist lahti rebida, et sellest kipsilaadsest haardest pääseda.

See järsk, kontrollimatu liigutus tabab vigastatud lülisammast nii rängalt, et alaseljast plahvatab läbi kogu keha halastamatu, tulikuum valujuga. Ma ei suuda isegi karjatada — valu lööb hinge kinni, keha tõmbub sekundiks pulksirgeks, selg lookas vastu kõva madratsit.

Aga hirm on valust tugevam. Niipea kui see halvim valulaine möödub.. ma ei suuda paigal olla.
Adrenaliin uputab mu mõistuse nii täielikult üle, et ma hakkan uuesti, silmad pärani ja pisaratest märjad, pead meeleheitlikult ühelt küljelt teisele pilduma.

“Ma suren… ma suren ära… võtke see pealt ära…!!!”

kriiskan ma läbi täieliku surmahirmu, üleni värisedes ja liikuva kiirabiauto kanderaamil meeleheitlikult rabeldes, allumata ühelegi ratsionaalsele mõttele või rahustusele.

-RASMUS-

Näen, et sa ei ole enam võimeline minu juhiseid sisuliselt järgima.

Sa ei “ei taha” koostööd teha – sa lihtsalt ei suuda. Paanika on täielikult kontrolli üle võtnud.

Vajutan siseraadio nuppu.

“Palun teata traumakeskusele, et patsiendil on korduv kontrollimatu paanikareaktsioon, mis ohustab lülisamba immobilisatsiooni. Saabume esimesel võimalusel.”

Vahetan pilgu juhiga.

“Jätka võimalikult sujuvalt. Me ei peatu, kui just seisund seda ei nõua.”

Pöördun kohe tagasi sinu poole.

“Carmen.”

Ma ei tõsta häält.

“Ma kuulen sind.”

“Sa ütled, et sa sured.”

Teen lühikese pausi.

“Praegu näen ma midagi muud.”

Näitan korraks monitori nii, et kui su pilk sinna satub, oleks see sinu vaateväljas.

“Su süda lööb väga kiiresti.”

“Sa hingad.”

“Sa ei lämbu.”

Näen aga samal ajal, kuidas uus jõnksatus käib läbi alaselja ja kogu keha tõmbub valust kangeks.

Ütlen kohe kolleegile:

“See ei ole enam jätkusuutlik.”

Hindan mõne sekundiga uuesti olukorra.

Hingamisteed on vabad.

Hingamine on spontaanne.

Vereringe on olemas.

Kuid iga järgmine rabelemine võib süvendada võimalikku lülisambavigastust ning transport muutub järjest ohtlikumaks.

Vaatan uuesti sulle otsa.

“Carmen.”

“Kuula mind kasvõi ühe lause.”

“Ma ei taha sind magama panna.”

“Ma tahan katkestada selle paanikahoo, sest praegu teeb iga liigutus sinu seljale rohkem haiget.”

Hoian oma käe endiselt sinu käe all. Ma ei püüa seda vabastada.

“Pärast ravimit jälgin ma kogu aeg sinu hingamist, pulssi ja vererõhku.”

“Ma olen kogu aeg sinu kõrval.”

Pöördun kolleegi poole.

“Manustame väikese, ettevaatlikult tiitritud annuse rahustavat ravimit intravenoosselt. Valime võimalikult väikese annuse, et vähendada paanikat ja kontrollimatut rabelemist, säilitades samal ajal spontaanse hingamise.”

Jälgin samal ajal monitori katkestamatult.

Ütlen sulle vahetult enne manustamist:

“Carmen.”

“Ma ütlesin sulle enne, et ma ei tee seda salaja.”

“Ma annan nüüd ravimit.”

“Mitte selleks, et sind karistada või magama panna.”

“Selleks, et su keha lõpetaks selle võitluse, mis teeb sulle praegu kõige rohkem haiget.”

Jään kogu tähelepanuga sinu juurde, valmis kohe toetama hingamist, kui see peaks muutuma, ning jälgin sekundi kaupa, kas hingamine, pulss, teadvus ja lihaspinge hakkavad pärast ravimi aeglast manustamist muutuma.

-CARMEN-

Kui sa süstla kanüüli külge ühendad ja mu vaateväljas sellest rahuliku häälega räägid, ei ole su sõnadel “see ei ole karistus” mu jaoks mingit kaalu. Minu paanikas aju näeb ainult ühte: sa reedad mu usalduse ja võtad minult viimasegi võimaluse ellu jääda..

“EI! EI TOHI!”
mu hääl murdub täielikuks, kurgupõhjast tulevaks kriiskamiseks. Kuid mu keha on lukus ja kanüül on teises käes — ma olen võimetu seda peatama.

“Ära tee… palun, ära pane mind magama… ma ei tule enam tagasi…!!!”

Mu silmades on puhas, surmahirmust ajendatud viha ja reetmistunne. Vaatan sulle otsa nagu oma timukale, kui sa kolbile vajutad.

Tunnen peaaegu kohe, kuidas külm jutt liigub mööda veeni ülespoole. See tekitab mu segaduses ajus uue tõrke — proovin veel viimast korda meeleheitlikult kogu kehaga vaakummadratsis rabeleda, visates pead küljelt küljele ja püüdes end sellest keemilisest lõksust vabaks rebida.
Alaseljast lööb jälle läbi nürim, kuid sügav valulaine, aga see ei huvita mind enam. Ma karjun, kuni mu hääl lihtsalt hääbub..

Siis hakkab ravim toimima.
See on hirmuäratav ja ränk tunne, sest mu mõistus üritab ikka veel täiel kiirusel edasi tormata, kuid keha keeldub allumast. See on nagu elusalt omaenda kehasse vangistamine.

Kõigepealt kaob mu hääl. Suunurgad muutuvad pehmeks ja ma ei suuda enam sõnu öelda, suust pääseb vaid vaikne ohe. Mu pärani silmad ei suuda enam fookust hoida — pilt su näost hakkab uduseks muutuma, kuigi ma püüan meeleheitlikult su pilku tabada, et sulle oma hirmu näidata.

Tunnen, kuidas mu ranne valgub jõuetult ja pehmelt sinu peopessa, suutmata enam grammigi survet avaldada. Kogu see meeleheitlik rabelemine raugeb sekunditega. Mu keha vajub raskelt, pehmelt ja täielikult kivi kõva ümbrise sisse..

Hingetõmbed muutuvad sügavaks ja raskeks, suust pääseb pärast iga väljahingamist vaikne, jõuetu sahin..

Silmalaud muutuvad raskeks. Ma ei suuda neid enam lahti hoida. Need vajuvad poolenisti kinni, jättes vaid väsinud pilgu. Ma ei ole magama jäänud — ma kuulen ikka veel sireenide ulgumist ja tunnen su kätt oma randmel, aga ma olen oma paanika sisse täielikult halvatud. Ma ei saa enam võidelda. Pisaraid voolab ikka veel tasaselt üle mu meelekohtade, aga keha on liikumatu..

-RASMUS-

Näen muutust sekundite jooksul.

Ma ei võta pilku sinult.

“Carmen.”

“Ma olen siin.”

Tunnen, kuidas su haare mu randmelt lõtvub.

Ma ei lase sinu käest lahti.

Vaatan monitori.

Pulss hakkab aeglaselt langema 148… 136… 124/min. Hingamine muutub sügavamaks ja korrapärasemaks. SpO₂ püsib 99%. EKG-l on endiselt siinusrütm.

Jälgin iga hingetõmmet.

Rindkere liigub ühtlaselt.

Kuulan hingamiskahinad üle.

“Hingamine on hea.”

Pöördun korraks kolleegi poole.

“Ravimi toime on saabunud. Hingamine spontaanne. Jätkame pidevat jälgimist.”

Vahetan pilgu kohe tagasi sinule.

Näen, et pisarad voolavad endiselt.

Võtan taskust pehme marli ja kuivatan ettevaatlikult pisarad maski serva alt, liigutamata sinu pead.

“Carmen.”

“Sa ei ole üksi.”

“Sa ei kao ära.”

Ma ei räägi rohkem, kui vaja.

Tean, et oled endiselt teadvusel, isegi kui keha enam ei allu.

Seepärast selgitan iga järgmise tegevuse enne selle tegemist.

“Ma kontrollin nüüd uuesti su pulssi.”

Asetan kaks sõrme randmele.

“See on kõik.”

Mõne sekundi pärast:

“Kontrollin vererõhku.”

Vererõhumansett täitub.

Näidik peatub.

116/72 mmHg.

Pulss 112/min.

Hingamissagedus 14/min.

Pupillid on jätkuvalt võrdsed ja reageerivad valgusele.

Hindan uuesti teadvust.

“Carmen.”

“Kui kuuled mind, pilguta korra.”

Ootan rahulikult, ilma sind puudutamata rohkem kui vajalik.

Siis võtan raadiosaatja.

04:02

“Brigaad 2-4 traumakeskusele.”

“Patsiendi paanikareaktsioon on pärast väikest tiitritud rahusti annust taandunud. Hingamine spontaanne, saturatsioon 99%, vereringe stabiilne. Immobilisatsioon säilib. Jätkuvalt kahtlus lülisambavigastusele ja peatraumale. Saabume umbes kuue minuti pärast.”

Panen raadiosaatja käest.

Istun tagasi sinu kõrvale.

Jätan oma käe õrnalt sinu randme juurde, et sa tunneksid, et keegi on kõrval.

“Carmen.”

“Praegu ei pea sa mitte midagi tegema.”

“Me viime sind turvaliselt haiglasse.”

Jään vaikseks.

Ainus, mida ma nüüd teen, on sinu hingamise, pulsi, vererõhu, pupillide ja teadvusseisundi pidev jälgimine kuni traumakeskuse ukseni.

-CARMEN- (rahustatud, poolteadvuses)-

Kui sa marliga mu silmi kuivatad, on su puudutus ootamatult õrn võrreldes selle kareda reaalsusega, mis mu ümber toimub. Su lubadus “Sa ei kao ära” jääb mu hinges kajama, kuigi ma ei suuda seda sulle kuidagi näidata.

Su palve peale silmi pilgutada, kui ma sind kuulen, püüan teha ülima pingutuse. Mu poolavatud, tinarasked ripsmed värisevad hetkeks ja vajuvad siis korraks täielikult kinni, enne kui uuesti vaevu-vaevu avanevad. See on ainus reaktsioon, milleks mu keemiliselt vaigistatud keha praegu suuteline on. Aga ma loodan meeleheitlikult, et sa nägid seda.

Mu keha ei võitle enam. Sireenide ulgumine väljaspool kiirabiautot hakkab tunduma ühtlase, uinutava suminana..

Laman täiesti liikumatult, suletud silmadega, hingates sügavalt ja ühtlaselt.

Ma kuulen su viimast raadioteadet haiglale ja tunnen, kuidas auto teeb paar järsemat pööret, vähendab kiirust ja peatub lõpuks täielikult.

Sireenid vaikivad järsku.

Tagauksed paugatavad lahti..

-RASMUS-

04:08

Kuulen, kuidas kiirabiauto peatub.

Sireen vaikib.

Tagauksed avanevad.

Jahedam õhk voolab autosse.

Vaatan kohe sinu poole.

Näen seda väikest pilgutust.

Noogutan vaikselt.

“Nägin.”

“Sellest piisab.”

Kontrollin veel kord monitori.

“Pulss 104.”

“Vererõhk 118/74.”

“SpO₂ 99%.”

“Hingamine rahulik.”

Pöördun traumatiimi poole, kes on kanderaami juures valmis.

“Tegemist on kontaktse naisega pärast kukkumist vaatetorni redelilt. Kukkumisel tugev kuklalöök vastu kivi. Väljendunud kuklavalu ja alaseljavalu sündmuskohal. Püsti tõusta ei suutnud. Neuroloogiliselt liigutas kõiki jäsemeid, kuid valu piiras liigutusi.”

Kõnnin kanderaami peatsis, käed endiselt pea fikseerimisel.

“Transporti raskendas väga tugev klaustrofoobne paanikareaktsioon vaakummadratsis. Patsient muutus desorienteerituks ja kontrollimatult rahutuks, mistõttu tekkis oht lülisambavigastuse süvenemiseks. Manustasime väikese tiitritud annuse rahustit intravenoosselt. Hetkel hingab spontaanselt, hemodünaamika on stabiilne.”

Annan pilguga märku.

“Liigutame minu lugemise järgi.”

Kõik võtavad oma kohad.

“Kolm… kaks… üks.”

Lükkame kanderaami sujuvalt autost välja.

Iga väiksemgi äärekivi ületatakse aeglaselt.

Haigla automaatsed uksed avanevad.

Sõidame traumatoa poole.

Kõnnin kogu tee sinu pea juures.

“Carmen.”

“Me oleme haiglas.”

“Siin on traumaarstid valmis sind vastu võtma.”

Jälgin korraks su nägu.

“Nad teevad sulle kiiresti uuringud, et välja selgitada, mis su kukla ja alaseljaga juhtus.”

Traumatoas lukustame kanderaami paika.

Annan üleandmise lõpetuseks:

“Hetkel GCS 13. Patsient avab silmad kõnele, täidab lihtsaid korraldusi, kõne on ravimi toime tõttu aeglustunud. Hingamine spontaanne, vereringe stabiilne. Kaelalahas ja vaakummadrats on seni eemaldamata.”

Astun korraks sinu vaatevälja.

“Carmen.”

“Sa oled nüüd turvaliselt haiglas.”

Jään veel sinu kõrvale seni, kuni traumaarst kinnitab:

“Võtame patsiendi üle.”

Alles siis vabastan ettevaatlikult oma koha peatsis ja astun sammu tagasi.